Tõnis Kannel 
Tõnis Kannel Hallidest aegadest saati
on Eestimaa olnud me kodu.
Jumaldame ta väikest formaati,
mererandu ja metsaradu.
Rukkipõldude sinavaid vaateid.
Murdeid, mis mõlguvad meeles.
Mustreid. Kõlatämbreid ja aateid
väljendada saab salakeeles.
Juurtenijõudmisepaika ei vii
iga teeviit ja vai.
Multikultuursuse aita saab
läbi Maailmatramburai!
Iga sädelus aia taga
polegi see, mida ihata!
Nii vähe on õnneks vaja,
kui vaid loota tihata…
Jäägu kestma me Isamaa ilu –
kummardamata lakeisid!
Et otsustaksime ISE
oma JAA’sid ja EI’sid!
MARE MURUMETS
Meie oleme Meie. Päris pikalt juba. Kuidas see ütlus oligi, et üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna. Teinekord võib aga sõna olla suurema jõuga, kui tuhat pilti. Meil on vedanud, et saame oma mõttemaailma avaldada nii sõnas kui pildis. Näitusena on see meil koos neljas tulemine. Kuna oleme mõlemad rohkem maa- kui linnapoole kaldu, siis on seda tunda ka meie loomingus. Looma võib ajendada mis iganes kuuldu või nähtu.
Elu on sädelevaid pisikesi pärleid täis, mis tuleb lihtsalt üles korjata ja läikima lihvida. Iseasi on märkamisoskuses. Edasine on puhtalt tõlgenduskunst. Ka november hilise sügiskuuna võiks olla ilmaimedemaa, kui hing on hell ja süda on soe.
Seekordsel väljanäitusel on üles seatud üheksa fotot ja nendele sekundeerivad viis sõnaseadet.
Õnn on meiega, kui “Ilmaimedemaa” toob veel kellegi päeva päikesepaiste.
TÕNIS KANNEL
MARE MURUMETS
