VJATŠESLAV UTJUPIN Nii see tõesti on ka. Piirissaare oli meie laevadest esimene, mis jõudis Irbeni lahte, aga ei pääsenud kohe sisse, vaid jäi kümneks tunniks jäävangi. Siis tulime meie ja jäime ka umbes kaheksaks tunniks jäässe kinni. Olukord oli nagu Põhjapoolusel, ainult jääkarude asemel olid igal pool hülged.
Jää pressis nii tugevalt peale, et laevad lausa oigasid, liikuda ei saanud ühtegi sentimeetrit, ei edasi ega tagasi. Rool oli kinni kiilutud, jää hakkas juba laevatekile ronima. Piirissaare kapten Erki ütles naljaviluks, et paneme pillid kokku, hakkame jala kalda poole astuma. Aga siis hakkas jää liikuma ja me pääsesime edasi. Lavassaarel oli juba kergem, sest ta tuli välja üks päev meist hiljem.
Ega siis kala püüda polnud ka naljaasi. Pidime kogu aeg vaba vett ja lahvandusi otsima ja siiski jäi mõni laev kinni ka koos traaliga.
Kala vedasime Roomassaare sadamasse. Siis tulid ka Tallinna ja Haapsalu kalalaevad ning Roomassare sadam jäi kitsaks, tekkisid pikad lossimisjärjekorrad. Osa Eesti laevu hakkas kala vedama Läti sadamasse Salacgrivasse, mis asub 80 km kaugusel Pärnust. Ühel päeval läksime sinna ka meie – üldse esimest korda Salacgrivasse. Kuigi see sadam on meile päris lähedal, on palju asju seal hoopis teistmoodi kui meil, ikkagi erinev kultuur ja kombed. Rahvas suhtub Eesti meremeestesse üsna hästi, keelega mingit probleemi pole, inglise keelt eriti ei väänata ja pea kõik oskavad vene keelt. Vanast harjumusest. Naabrid-vennad lätlased võtsid meid hästi vastu, naabreid ju tuleb aidata.
Salacgriva on sadamalinn mis asetseb Salaca jõe kahel kaldal. Omapärane ja ilus väike linnake. Nüüd tõime siia kala juba kolmandat korda, siit veetakse see Pärnu. Piirissaare pidi peale tormi ka siia tulema lossima. Lavassaare aga annab kala Saaremaale, kohalikule tööstusele.
Meie oleme siin Liivi ehk Riia lahel võib olla aprilli lõpuni, siis paistab, mis edasi saab.
Kiipsaare meeskond
ja kapten
VJATŠESLAV UTJUPIN
