Kunagi väideti kirjanduses, et Õngu küla heina- ja karjamaadel kasvab jugapuid. See tundus mu jaoks pisut veider. Ega Eesti pole Inglismaa, siin peituvad jugapuud ju ikka hämarate kuusemetsade rüppe.
Sel maihommikul avastan aga, et tegelikult kunagi ehk võisidki jugapuud heinamaal kasvada. Tulime Õngust põhja mööda endisi, nüüd vaid tükati lagedamaid lapikesi säilitanud puisniite, mis on saamas liigirikkaks salumetsaks. Neis leidub lisaks sarapuudele ka laialehist elementi pärnade ja vahtrate näol.
Õngult paari versta kaugusel tee lõppeb ja põikame paremale, see tähendab sisemaa poole. Ruttu asendub lehtpuistu okasmetsaga. Samast liini alt algab jugapuude kaitseala. Enne, kui märkame jugapuid, tabab pilk paremal pool kuusikus palkhoonevaret. Ilmselgelt kunagine küün. Seega laius siinse noorema kuusikuosa asemel küllap kunagi heinamaa. Ja vahest kasvas jugapuidki. Sest kõrval kaitsealametsas on jugapuud täiesti olemas.
Kõrgete kuuskede-mändide ja mõnede kaskede-haabadega metsa vilus tuleb üha ette jugapuid. Enamasti üsna üksikult, kuid leidub ka tore kolmene grupp. Loopsu servas kohtan aastate tagust tuttavat 8 m kõrget ja seitsmetollise tüveläbimõõduga isendit. Ent seekord jääb ette isegi paar kümnekonna meetri kõrgust puud, neist kõrgeim sirge sihvaka tüvega nagu noor latikuusk. Valdavalt on siin 5-6 m kõrged jugapuud, kiitsakad tüved kuni neljatollise läbimõõduga.
Mööda vaevuaimatavat rada edasi liikudes jugapuid muudkui tuleb ja tuleb, jääbki tulema. Muidugi pole see ligilähedaseltki võrreldav mullu sügisel Inglismaal nähtud Kingley Vale’i jugapuude puhtpuistuga ja tohutu jämedate punatüveliste hiidudega, aga erilised on nad siingi. Muidu põhjamaine okasmets, samblamättasel maal roomlevate harakkuljuseväätidega ja siis need laiade läikivate okastega reliktsed puud. Okstel paistab kollast – jugapuud tolmlevad parajasti. Siinseal õitseb ka veel näsiniini ja mõni sinilill. Turritab mulluseid pesajuure varsi. Lagedal levivad vett täis lodud värskete tarnade ja kollase võhumõõga lehtedega.
Üllatab suur üksik vaher, kelle järelkasvu metsloomad kahjuks tagasi närivad. Ära nuditud on ka üks pisike jugapuu. Samas mitmed teised noored jugapuukesed on sellest pääsenud. Hea ladvakasvuga näevad nad välja nagu puukoolides poputatud nulud. Silma jääb natuke ka päris pisikesi seemikuid.
Samas sigineb küsimus: kas siin päris vanu jugapuid polegi? Tekkib võrdlus ennist Õngu Veski talu õuel nähtud inimese istutatud jugapuudega. Nood tunduvad üsna siinsete mõõtu ja vanust (nii sajandi ligi ehk?) olema. Jugapuu pikaealisust arvestades on Õngu metsas kohatavad isendid kõik pigem alles poisikesed. Lase möödub veel sajand, parem kaks, siis juba…