Tapio Vares Iseäranis palju punarindasid trehvasin mullu oktoobris Inglismaal. Seal tulid nad uudistavalt väga lähedale. Küll jugapuumetsas või lausa linna haljasalal, vaadates oma mustjate nööpsilmade justkui murelikul pilgul mulle ainiti otsa. Sel tiheda inimsasustusega maal näikse nad inimeseloomaga märksa rohkem harjunud olevat. Ent ka Eestis võivat punarinnad inimesele õige ligi söandada tulla, eriti noored, äsja iseseisvunud pojad. Meil elutsevad punarinnad enamasti kuusesegametsades, Briti saartel aga suisa aedadeski. Muuseas on punarind inglise rahvuslind.
Tagantjärgi hakkan kahtlustama, et just punarind võis olla ka see tegelane, kes seal keset sügist Wighti saarel iileksi-lehtpuumetsas ühel sulnil loojangul nõnda hõbedaselt sidistas. Toona kribasin päevikusse, et Eestis ei kuule sügisel ilmaski säärast kevadist linnulaulu. Siiski väidetavalt laulvat punarind ka meil vahel sügisel. Nojah, pole ise kuulma juhtunud. Ja ausalt öeldes; eks ma ornitoloogias ole võhik. Läheb üle kivide ja kändude see suleliste tundmaõppimine. Lind pole ju mingi taim, kes rahulikult maas lösutab ja laseb end lõpmatuseni määraja abil uurida. Raskemgi lugu on lauluga. Määraja silpide järgi on enamasti võimatu laulja liiki tuvastada.
Punarind on Eestis arvukas pesitseja, soojal poolaastal elutsevat neid siinmail lausa inimestega võrdselt ehk kuni miljon isendit. Saabuvad nad peamiselt aprillis ja lahkuvad oktoobris. Mõni söakam viivitab äralennuga kauemgi.
Kuid leidub selliseidki trotslikke, kes meie läänesaartele suisa talvitama jäävad. Kuskilt on mul meeles selline väike ümar number nagu sadakond isendit. Ja tõesti, tänavu veendusin, et punarind võibki meil talvitada. Nii ootamatu oli see esimene kohtumine 7. jaanuari loojangu eel kella nelja paiku. Just eelmisel hommikul oli olnud talve rekordkülm -20 kraadi. Nüüd lakkas lumesadu. Seisatasin kodumetsas ja äkki, vurrdi! lendas punakas värvilaik mu lähedale mustikapuhmale. Järgmiseks hüppas tammeoksale, siis veel sinna ja tänna.
Uuel päeval silmasin punarinda sealsamas metsas taas, pakasele vastu pannud lahtise kraavinire juures.
Läks täpselt kuu aega ja 7. veebruaril sain uuesti punarinda jälgida. Muidugi ei tea ma, kas tema oli just too jaanuarikuine isend. Igatahes seal ta oli, nüüd juba aeda tulnud. Hommikune -16 oli -11ni tõusnud. Istusin päiksepaistel pingil ja rüüpasin teed. Ja näe: saabus seltsiline. Maandus tiigi lumeta kruusakaldale midagi usinalt nokkima. Ju seedimiseks vajalikke kiviterakesi? Siis istus mahalebkirsipuu oksale. Nojah, küllap tema Vahemeremaadel talvitavad sugulased istuvad samuti aeg-ajalt sellesama Lõuna-Euroopa kirsipuuliigi otsas – abiks siin põhjamaa külmas seegi.
Vahepeal hüppas lind maha, siis kargas taas kirsipuu otsa tagasi. Nagu üks ilus vili punetas ta seal hõbeläikese koorega oksal. Nüüd jäi ta sellele pikemalt tšillima – mõnusasse päiksepaistesse. Tegin vargsi minekut, jättes ta sinna rahumeeli päevitama.
Hiljem, kuni kevadeni, ma rohkem punarinda ei trehvanud. Loodetavasti elasid meile jäänud isendid selle võrdlemisi pehme talve ilusti üle.
