Eks selles ole omajagu hirmu. Äkki arst ütleb, et seda või teist tööd enam teha ei tohi. Aga ilmselt on siin midagi veel, midagi üsna eestlaslikku. Meile meeldib hakkama saada. Või siis kannatada.
Kui kuskilt valutab, kannatame ära.
Kui töö väsitab, pingutame natuke rohkem.
Kui müras töötades tunduvad kõrvaklapid tüütud, siis oleme ju eluaeg ilma nendeta hakkama saanud.
Kui keegi tööl süstemaatiliselt kiusab, neelad alla.
Ja kui küsitakse, kuidas läheb, siis läheb ikka enam-vähem hästi. Mis seal ikka kurta.
Selles hoiakus on ka palju head, sest ilma hakkamasaamise oskuseta oleks elu märksa keerulisem. Eriti väiksemas kohas, kus kõiki teenuseid ja abikäsi pole käepärast võtta.
Aga mõtlemine “küll ma saan” võib üsna märkamatult muutuda “küll ma kannatan ära” suhtumiseks.
Need pole päris üks ja sama asi.
Piir hakkamasaamise ja kannatamise vahel ei puuduta muidugi ainult tööd.
Abi küsimine, arsti juurde minek või probleemi tunnistamine, et seekord päris ise hakkama ei saa, pole meie tugevaim külg. Pigem veel üks päev, veel üks nädal, veel üks aasta. Küll lõpuks läheb üle.
Hakkama saamine on väärt oskus. Aga võib-olla tasuks aeg-ajalt endalt küsida, mis hinnaga me hakkama saame.
Sest päris kehv tehing on see, kui lõpuks saab töö tehtud, kõik teised on õnnelikud, aga ainult ise oled vahepeal otsa saanud ja nässis.
ja