Elupõline Palade kooliõpetaja kogus raamatusse kokku üle kahesaja õpilaste tehtud kodu-uurimistöö Pühalepa kihelkonna kohta.
Eelmise aasta lõpul ilmavalgust näinud raamatust „Memme-taadi pajatusi“ leiab isikulugusid, aga ka uurimusi kommetest ja isegi õuduslugusid.
„Eks ma pidin lapsi ikka sundima ka, ükski laps ei tee iseseisvalt ja vabatahtlikult seda tööd,“ tunnistab pikaaegne Palade kooli emakeeleõpetaja Aare Ristmägi, kes ennast koduloo-uurijaks nimetada ei taha. Ta on enda sõnul ikka pigem teiste töö kokku korjaja.
Esimesed kodu-uurimistööd Ristmägi käe all valmisid 1986. aastal ja sellest ajast edasi said kõik õpilased kord aastas mõnda teemat uurida. Tänaseks juba kümmekond aastat pensionil, 53-aastase pedagoogi karjääriga Ristmägi tunnistab, et ei tea isegi, kui palju aastate jooksul töid on kirjutatud. Parimad tekstid koos 111 fotoga on nüüdsest pea 500-leheküljelisse raamatusse kokku koondatud. Valikkogu hõlmab ligi saja aasta pikkust perioodi ning Ristmägi sõnul on vanim raamatus oma loo jutustanud inimene sündinud 1898. aastal.
Õpilastele koduloo-uurimisi teha andnud Ristmägi sõnul ajendas teda soov, et vanemate inimeste lood jääksid alles. Vahest tiksus kuklas ka mõte, et tea, kuidas ajad muutuda võivad ning ehk saabki kunagi koolitükkidest raamat.
Teose kokkupanemisega tegeles Aare Ristmägi kogu viimase aasta, võttes ühendust autoritega ja otsides pilte. Tekstid said ka keeleliselt rohkelt toimetatud.
„Ma ei ole andekas inimene, olen rohkem tööinimene,“ jääb Ristmägi enda rolli osas raamatu juures tagasihoidlikuks ja tunnustab pigem õpilasi. Tema arvates on pajatuste raamatu väärtus mitmekesine: nii selles, et raamatus on säilitatud Pühalepa kandi ajalugu, kui ka selles, et raamatu tekstide autorid on õpilased.
ja