Viimane sõna jäi saarlasele

Eesti Päevalehe energeetikakonverentsi viimases plokis “Kui emotsioonid varjutavad argumendi” andsid korraldajad sõna tuuleparkide vastu seisnud oma­valitsuste esindajatele. Saaremaalt oli kohal SA Saaremaa Arenduskeskus juhataja Rainer Paenurk, Lääne-Nigula vallast vallavanem Aivar Riisalu ning Hiiumaalt vallavolikogu ja riigikogu liige Aivar Viidik.
Kui lähtuda nende välja­ütlemistest, tundusid kõik kolm olevat pigem tuule­parkide pooldajad.
Kõige lõpuks sai sõna ka tuulepargivastaseid koondava MTÜ Hiiu Tuul kõneisik Inge Talts, aga viimane sõna jäi ikka saarlasele.
Enam kui seitse tundi kestnud konverentsil räägituga saab tutvuda Päevalehe veebi vahendusel, siinkohal lühiülevaade viimasest plokist, kus ka Hiiumaast juttu.
Saaremaa: arusaajad vaikivad
Päevajuht Rasmus Kagge palus kõigil kolmel ise­loomustada praegust olukorda suhtumises nende omavalitsuses algatatud tuuleparkide planeeringute kohta.
Paenurk ütles, et Saaremaal on piisavalt päikest ja tuult, ei ole aga ühendust ega liitumisvõimekust, pole ka poliitilist tahet, see-eest on natuke liiga palju teadmatust, mis tekitab natuke liiga palju kartusi. Protsessiga on kõige kaugemale jõudnud Enefit Green ja Saare Wind Energy, kes plaanivad meretuuleparki üks Liivi lahte ja teine Sõrvest läände jäävale
alale, ja see protsess jätkub vastasseisust hoolimata.
“Kui aasta-poolteist tagasi räägiti, et saarlased on tuulikute vastu, siis nüüd öeldakse juba, et sõrulased on tuulikute vastu – natuke väikene soojenemine on seal toimunud,” naljatas Paenurk. Ja väitis, et meedias kuuleb rääkimas rohkem vastaseid, aga pooldajad ja arusaajad on n-ö vaikiv enamus.
Lääne-Nigula: kohalikega tuleb rääkida
Riisalu ütles, et nende vallal vedas, kuna nad said 330kilovoldise elektriliini ja sellega on ideaalsed ühendused olemas. Lääne-Nigula vald on tema sõnul muutumas tõeliseks energiavallaks tänu sellele, et keskmiselt annab vald kuus välja kolm projekteerimistingimust päikeseparkidele, salvestusparkidele ja ka tuuleparkidele.
Riisalu väitis, et vaidlusaluse Risti tuulepargi puhul ei läinudki midagi valesti. “Elu püsib kolmel vaalal – teeme küll, aga mitte meile,” loendas ta esimese. “Teine on see, et aasta-poolteist enne valimisi poliitikud mitte midagi ei otsusta, aga valimiste­vaheline tsükkel on neli aastat ja selliste projektide puhul on see lühike aeg. Kolmas asi on see, et suured ettevõtjad arvavad – lähen sinna külamehe hoovi peale ja ütlen, et ma olen siin kunn ja ma teen nagu mulle meeldib ja sina siin ära plõksi. Ma toon näite, Ristil 30 tuulikut, 300 meetrit kõrged – te saate isegi aru – kohalik inimene, ta isegi väga ei süüvi – ta mõtleb, et kuulge, minu hoovi lähedusse 30 Tallinna teletorni – vähe palju või?”
Riisalu ütles, et on Enefit Greeni esindajatega kohtunud ja varsti kohtuvad nad ka kohaliku kogukonnaga ning avaldas arvamust, et Risti tuulepark “läheb võidukalt ja rahumeelselt edasi sel lihtsal põhjusel, et muutunud oludes me kõik saame aru, et meil ei ole valikuid.”
Riisalu väitis, et päike, tuul ja juhitud salvestus koos moodustavad juhitud võimsuse ning soovitas minister Taavi Aasal kehtestada mõistlikud taluvustasud, et “kohalikke inimesi ei nörritataks klaashelmestega nagu New York osteti kunagi ära indiaanlaste käest”.
Huvitava näite tõi ta Kullamaalt, kus “üks mees oskas hästi vaielda, kuna ta oli jurist, ja kogu asula sai endale 330voldise liini pehmelt öeldes korrusmajade kõrvale, aga see mees oma üksikmajaga jäi selgelt kõrvale.” Riisalu sõnul ongi kohalike inimestega kohati keeruline, aga neid ei tohi käsitleda kui peast lihtsaid, kellele võib teha, mida tahad: “Nii need asjad ei käi, see on dialoogi teema.”
Hiiumaa: oleme kaotanud aega
Aivar Viidik nimetas Hiiumaa merealale planeeritud tuulepargi seisu traagiliseks ja kohati tragikoomiliseks, aga avaldas lootust, et see ei ole lootusetu. Viidik tuletas meelde, et meretuulepargi projekt sai alguse 16 aastat tagasi, aastal 2006. Ta loetles vahepealseid sündmusi: arendaja vahetus ja Nelja Energia asemel on nüüd Enefit Green; aastal 2019 tühistas riigikohus maakonna­planeeringu tuuleparkide osa. “Sellega teatud mõttes kogu see protsess sai suure piduri,” nentis Viidik. “Uue arendaja puhul on töö edasi läinud ja rahandusministeerium on algatanud ka uuel ringil mereala ruumiplaneeringu, et uuesti kaardistada kogu see piirkond, kuna Hiiumaa on praegu väljas Eesti merealade planeeringust. Hetkeseis on, et protsess jätkub, aga tõsi, et me oleme kaotanud väga palju aega ja kõik, kellega ma olen suhelnud, on väga õnnetud, et riigikohus sellise otsuse tegi, aga eks siin on neid nüansse palju, miks ta seda tegi.”
Kas sõda muudab suhtumist?
Kagge küsis kõigilt kolmelt, kas nüüd, kus Ukrainas on sõda, võib öelda, et inimesed tunnevad ise huvi, kust elekter tuleb ja mida peaks tegema selleks, et elekter oleks, ja võib-olla siis see tuulik ei olegi kõige halvem lahendus.
Paenurk ütles, et kõigepealt saavad sellest aru poliitikud ja kui elektrihinnad on piisavalt kaua kõrged, jõuab arusaam ka tarbijateni.
Riisalu lisas, et riik ei jõua lõputult energiakompensat­siooni maksta ja mõnes mõttes on ideaalne olukord – kõik osapooled saavad praegu aru, et meil on vaja elektri varustuskindlust ja soodsama hinnaga elektrit.
Viidik näitas vastuse asemel videokatkendit MTÜ Hiiu Tuul korraldatud protesti­aktsioonilt 8. märtsil 2017 Kärdlas kultuurikeskuse
ees ja luges ette mõned sõnumid meeleavaldusel kantud plakatitelt: “Tuulepark tapab vaikuse”, “Tuulepark hävitab rannad”, “Tuulepark tapab” jne.
Viidik meenutas, et tolsamal 2017. aastal sõlmisid tollane Hiiu vald ja Nelja Energia, mille enamusosalus kuulus Norra firmale, lepingu, millise protsendi saab kohalik kogukond kasu tuulepargis toodetavast elektrienergiast. “Meie saime 2017 parema pakkumise, kui riik seda praegu pakub,” ütles Viidik ja tõi selle kui näite, mis juhtub, kui emotsioonid varjutavad tegelikkuse.
Viidik tsiteeris president Kersti Kaljulaidi, kelle sõnul ei ole probleem mitte inimestes, kes tulevad plakatitega tänavale, vaid neis, kes neile inimestele peaks selgitama, milline on tegelikkus. “Õigel ajal, õiged inimesed, õiges kontekstis on jätnud asjad piisavalt hästi selgitamata ja see on olnud üks väga suur põhjus, miks me Hiiumaal oleme niisuguses olukorras, nagu me oleme.”
Viidik avaldas lootust, et nüüd, uues ajajärgus suudetakse üle olla neist emotsioonidest, mis seda ratsionaalset protsessi on pidurdanud ja väga tugevasti varjutanud.
Riisalu: nõus taluvustasuga
Riisalu ütles, et tema oleks küll taluvustasuga nõus ja tõi enda näite – ühel pool tema maja on 2 kilomeetri kaugusel Vasalemma karjäär, teisel pool Ämari lennuväli. Lääne-Nigula vallast hakkab rong läbi sõitma ja ka raudtee läheb tema majast mööda. “Ma võin öelda, et mulle ei meeldi – aga mis sa sellega peale hakkad?”
Viidik täiendas taluvustasu rahajuttu veel kahe numbriga. Nelja Energia tollane pakkumine, mingi protsent meretuulepargi maha­müüdud toodangust kohalikule kogukonnale, tähendanuks Viidiku arvutuste kohaselt 1,5 miljonit eurot aastas.
“Aga paketti kuulus ka garanteeritud tootlusega 15 protsenti aastas eelis­aktsia ostuõigus – super luks! Ma ei ole kuskil paremat pakkumist kuulnud. Hoiu-laenu­ühistud pakuvad 12, aga lähevad järjest hingusele.”
Viidik tõi välja veel kolm tema hinnangul olulist asja. Kartus, et turismi atraktiivsus väheneb, ei ole tema sõnul kusagil kinnitust leidnud. “Vastupidi, on palju näiteid sellest, kuidas nutikad kohalikud teevad sinna kalastus­retki või viivad turiste meretuuleparki ekskursioonile. Meretuulepargi vundamendi­post aga rikastab mereelustikku, luues neile uusi kinnitumiskohti.”
Teiseks tõi ta töökohad, viidates Enefit Greeni juhi Aavo Kärmase öeldule, et meretuulepargi 10 MW tähendab üht töökohta. 1000 MW
pargi puhul tähendab see 100 töökohta, arvutas Viidik. Kolmandaks plussiks oleks erialane väljaõpe, mis oleks võimalus Hiiumaa ameti-­
kooli jaoks.
Inge Taltsi seisukoht
Oma etteaste lõpetas Viidik tõdemusega, et ta ei ole kunagi saanud aru, kuidas saab tuulepark tappa vaikuse: “Minu teada tuulik seisab, kui on tuulevaikus, mis tähendab, et ta ei tekita müra seal, 12 kilomeetri kaugusel rannikust, ja kui tuul puhub, siis tuulik töötab, aga see, mis meieni jõuab, ei ole tuuliku müra, mille tuul neelab juba seal tuuliku lähedal, vaid meieni jõuab tuule müha, mis ometi on meile ju sümpaatne. Hirmud, emotsioonid, tervikpildi mitte käsitlemine neis olukordades on need, mille tagajärgi me helbime.”
Kagge võttis nn vastaliste ploki kokku küsimusega: “Kas skeptikud tahaksid öelda lõpetuseks midagi, mis paneb kahtluse alla kogu selle tuulikute kiidulaulu?”
MTÜ Hiiu Tuul kõneisik Inge Talts, kes küsis ja sai sõna ühena viimastest, ütles, et emotsioonid on vajalikud ja küsimus, kas tuuleenergia on roheline, põhjendatud. Selle teadasaamiseks tuleks tema sõnul uurida tsemendi ja betooni tootmise jalajälge, terase sulatamise jalajälge jne. Õige on tema sõnul ka see, et tuulepark tapab vaikuse, kuna on olemas infraheli, madalsageduslik heli, mis inimese organismile väga halvasti mõjub.
Talts väitis, et kui meil räägitakse tuuleparkidest, mis on rannikust 10–12 km, siis tema andmetel on Ørstedi suur 1,2gigane tuulepark
75 km rannikust.
“Me tahaksime sama­sugust arvestamist kohalike elanikega. Ma soovin, et me võiksime hoida oma kodumaad, minu ettepanek on see, et Hiiumaa võiks olla tõeline roheline saar, loodus, mis on hoitud ja ilma tööstuseta. Mul on hea meel, et vahepeal on moodustatud Apollo meremadala kaitse­ala ja ma tahan öelda, et riigikohtu otsus, mis takistas tuuleparkide ehitamist Hiiumaast põhja poole, ei olnud mitte emotsionaalne, vaid ratsionaalne otsus,” ütles ta lõpetuseks.
Ülejäänud kaks panelisti Taltsi emotsionaalsele avaldusele ei reageerinud, Rainer Paenurk aga vastas talle, et tahame ju maale töökohti, noori peresid, et elu maapiirkondades ei hääbuks. Tuuleparkide arendus on tema hinnangul näiteks Saaremaa maapiirkondade jaoks võimalus, mis aitaks arendada sadamaid, samuti uusi õppekavasid ja erialasid, looks töökohti ja tooks uusi elanikke, millele tuleks siis järgi ka elamuehitus ja muud vajalikud teenused.

Konverentsi jälgis ja vahendas
HARDA ROOSNA