Harda Esimese kümne päevaga käis näitust vaatamas 600 inimest. Võrdluseks, et mullu avas sama kolmik samas majas Eesti klaasikunsti ülevaatenäituse, millel oli üllatavalt suur menu – seda käis vaatamas 3000 külastajat.
Kaasteelised “Pikal laual”
Näituse avamispäeval vabandas Valev, et aprillikuus olnud sünnipäeva pidamine pisut viibinud ja palus külalised pikema jututa lauale. Just nii, mitte lauda, vaid lauale. Vana pastoraadihoone päevinäinud põrandad on kaetud valge “linaga” ja sõbrad on sel laual oma tööde kujul.
Päevakangelane selgitas, et näitusel on nende inimeste tööd, kellega ta oma elu vältel olnud kas isiklikult seotud või tunneb end nende töödega seotuna või siis mõlemat kokku. “Kahjuks on saanud eksponeerida ainult neid inimesi, kellel on tööd, aga siin on väga palju ka neid inimesi, kes oma töid välja panna ei saa, aga kes on sama olulised ja kelle töid me võime näha kuskil mujal,” ütles Sein. Teatas siis, et ei taha rohkem rääkida ja kutsus kõiki sisse pidu pidama.
Hiiu Lehele ütles Valev Sein, et Reigi pastoraadis on kohal tema kõige parem sünnipäevaseltskond, sest varem pole ta oma sünnipäeva tähistamist nii suurelt ette võtnudki. Sõna, millega ta näitusel osalevad kunstnikud ühtse nimetaja alla võttis, on – kaasteelised.
“Raske on öelda, kes neist on mulle olnud eeskujuks. Mõnes mõttes on kõik need inimesed olnud eeskujud, kõik oma erineval moel. Ei ole nii, et ma oleksin pidanud kellegi kunstist midagi õppima või õppinud. Aga on ka neid kindlasti. Lihtsalt inimesena on mõnikord nende väljaöeldud laused, mis ei puuduta üldse kunsti, mõjutanud elu väga palju.”
Nii näiteks on “Pikal laual” Valevi kursusekaaslased Orest Kormašov, Renee Aua, Agur Kruusing. Kruusinguga alustasid nad oma kunstnikuteed Haapsalust Mulla tänav 2 ühest viiekorruselisest majast, kus nad mõlemad elasid. Nad käisid ühes koolis, ühes klassis ja nende õpetaja oli 2003. aastal lahkunud klaasikunstnik, kunstiõpetaja ja maalija Gunnar Meyer, üks ERKI kunstnike rühmituse SOUP 69 asutajaid. Urmas Viigiga on nad väga pikalt olnud koos tollases Pedas, nüüdses Tallinna ülikoolis, ja kunstiinstituudis, nüüdses kunstiakadeemias õppimise aegadel.
Viik: Valev on põnev isiksus
Urmas Viik ütles, et tunneb Valevit 30 aastat ja meenutas, kuidas ta esimest korda Valevi juures Hiiumaal käis. Oli Valevi 20. sünnipäeva pidu, mis saunakatuse põlemamineku ja kustutamise tõttu kujunes väga mälestusväärseks.
Nii Viigi kui Seina esimene soolonäitus olid koos Vaal-galerii avamisel – aasta oli siis vist 90. pärast seda on nende loomingulised teed lahku läinud. Üksteise tegemisi siiski teatakse.
“Valev on üsna märkimisväärne, põnev isiksus – nii banaalselt kui see ka ei kõla,” iseloomustab Viik juubilari. “Ta on selline tüüp, kellel on kalduvus tekitada enda ümber lugusid. Viimasel ajal võib olla vähem, eks ta on vanem ja rahunenum, aga omast ajast on meelest väga värvikaid episoode.”
Viik meenutas, kuidas Valev 80ndate algul üsna optimistlikult vene sõjaväkke läks ja sealt kiiresti tagasi tuli: “Ta lasti sealt lahti. Ma arvan, et ta on üks üsna väheseid, kes sellest karmist keskkonnast välja tulnud suuremate tüsistusteta. Märkimisväärne on, et ta lasti välja kui psühhopaat, aga ta käitus nagu ta ikka käitub.”
Eriti hea töödekomplekt
Viik nimetas erakordseks kui hästi on Valev Sein saanud kokku oma sünnipäevanäituse n-ö komplekti: “Siin on esindatud väga erinevad kunstnikud, kes tavaliselt ühte tuppa ei mahu. Ta on sellega väga vaeva näinud ja tulemus on suurepärane. Eriti meeldivad mulle need valged põrandad, millega ta neutraliseerib keskkonna aktiivsuse, need elemendid, mis võiksid töödega võistlema hakata – nad on hästi hakkama saanud.”
Näituse korraldamist n-ö metropolidest kaugel, maakohas nimetas Viik parajaks eneseohverduseks ja hindas tulemust aplausivääriliseks. “See hoone ise on nii paljulubav, et siia võiks tuua igasuguseid näitusi, aga keegi peab neid tegema,” leidis Viik. Tema arvates polegi häda selles, et poleks kohti, kus näitusi teha, pigem nõuab see “erilist rammu, et sellistes kõrvalistes kohtades midagi üles panna”.
Rohkem isiksusi kui üks
Juubilar ise rääkis, et näituse “Pikk laud” tööde valimisel surus ta oma ego maha. Lihtsalt küsis kaasteelistelt, kas nad oleks nõus tema sünnipäevalauas osalema, igaüks valis ise töö, millega peole tulla ja kõik tulid meelsasti. “Ju ma siis ei ole kellelegi liiga teinud,” leiab leebe loomuga Valev.
Sellega, et näitus seati üles tühjalt seisvasse Reigi pastoraati, püüavad näituse korraldajad esile tuua vana maja ilu ja võimalusi. Seepärast pandi välja isegi vähem töid kui oleks olnud võimalik. “Tahtsime, et ruumid oleks esindatud koos töödega, mitte tööd ruumis,” selgitab kunstnik näituse ideed.
Mõte kutsuda vaatajad uuesti imelise olekuga vanasse majja üles seatud kunsti nautima, tekkis kohe pärast seda kui eelmine näitus sai maha võetud. “Mõtlesin, et kuna mul see pool sajandit läbi saab, siis tähistame seda. Ja algusest peale oli mõte, et ma ei tee oma isiknäitust – tegelikult on parem kui nähakse rohkem isiksusi kui ainult ühte,” ütlev Valve Sein.
Siiski on näitusemaja salapäraselt hämaras keldris väljas ka Seina enda tööd. Neist erilisim “Vikatipäike”, mis on märk Seinade Hiiumaa kodu pikast ajaloost ja mille saamisloost kunstnik räägib nii: “Vikatid olen ja jooksul leidnud oma maja hoovist ja ma ei ole raatsinud neid ära visata. Kalli kinkis mulle õigeks sünnipäevaks keevituse. Minu elu esimese keevituse, mida ma olin väga pikalt mõelnud ja tahtnud omale. Ja siis ma sain kaks asja kokku viia.”
