Jälgi meid

VARESE LOOD

Vaateid ja mõtteid Margiti silla teraskaare alt

Tapio Vares
Budapest on suur ja lai linn. Otseselt linna sees elab umbkaudu 1,7 miljonit inimest, linnastus aga julgelt üle 2 miljoni. Tänapäevase Ungari riigi piires elava 10 miljoniga võrreldes pole seda palju, ent miskipärast valitseb sealmaal vastandumine. Et kogu elu on pealinnas ja kõik muu on teisejärguline. Üks Pecsist pärit müüjaneiu, kuuldes, et sinna kavatseme suunduda, tähendas: “It’s a nice village.” No kuulge, ligi 150 000 elanikuga linn ja kena küla!? Selline üle- ja alaväärsuse värk hakkas üsna häirima. Aga tõsi ta on, et Ungaris peetakse ainsaks tõeliseks linnaks Budapesti. Ja tõsi seegi, et selle ühe hiiu kõrval on kõik teised võrdlemisi väiksed. Ehkki meie mõistes ju rahvarikkad linnad.
Ma ise suurlinnu ei fänna. ja Budapesti puhul kavatsesin vaadata eeskätt sealseid rohelisemaid paiku. Neist erilisemaid on Margiti saar. Ikkagi saar keset sügavat sisemaad. Mis sest, et ainult jões asuv saar. Aga Doonau on lai vägev jõgi, nii et sellesse mahub paari versta pikkune maatükk lahedasti ära. Kujutlesin, et sinna jõudmine on justkui pääsemine kivisest kihavast linnast, seal jagub rikkalikult rohelust ja mis peaasi, ümbritsevast veega eraldatud. Ja nii tema oligi. Ehkki rahvast jagub ka Margiti saarele palju. Ikkagi pealinna põhilisemaid puhkealasid.
Margiti saare mõlemasse otsa saab piki Doonaud ületavaid sildu. Tulin lõuna poolt, mööda Margiti silda. Sellest sai üllataval kombel mu jaoks Budapesti lemmik­ehitis. Sillal kõndides ei saa selle vägevusest hästi arugi. Ent kõrvalharu pidi saarele kõndinud ja silla alla jõudnud, avanes ta oma täies vägevuses ja ilus. Mäherdused terassõrestikest kaared! Need on muljetavaldavad ja nii väga 19. sajandile iseloomulikud. Kettsilla järel on Margiti sild Budapesti vanim sild üldse. Valmis sada aastat enne minu sündimist, ehk siis 1876, prantsuse inseneri Ernest Goüini kavandi järgi. Teises ilmasõjas lasti kõik pealinna sillad õhku, Margiti sillast hävis idapoolne osa. Kümmekond aastat tagasi lõppesid silla rekonstrueerimis­tööd. Seda kaasajastati, ent üldilme üritati luua võimalikult algupärase sarnane. Selleks kasutati muuseas sõjapurustustest jõepõhjas lebavaid terasosi nii palju kui võimalik.
Julgen arvata, et just selle silla teraskaarte alt avanevad parimad vaated pealinna kahele tuntumale ehitisele. Vasemal, Pesti madalamal kaldal, kerkib heleda liiva­lossina parlamendihoone. Peagu tundub, et see teeb oma ees­kujule, Londoni West­minsteri pseudo­gooti paleele silmad ette. Sest ta on veel rikkalikum, mitmekesisem, põimides uusgootikasse renessansi, baroki ja väidetavalt isegi Bütsantsi elemente. Seda suurt, ent õhulisena mõjuvat hoonet ehitati päris pikalt, 17 aastat, saades valmis 1902. aastal.
Parlamendihoonet vaadates ei saanud muidugi mööda tumedamatest mõtetest. Kunagi tundus Ungari Ida-Euroopa vabaduse ühe lipulaevana, ent nüüd triivib riik kuhugi ebameeldivasse määramatusse. Me oleme palju kuulnud uudistest sealsetest jamadest, mille eesotsas Fidesz ja Orban. Eestis laulab ainult EKRE neile kiidulaulu. Tegelikult on selle võimu külge klammerdunud partei ja ta juhi tegevus lausa kõhedust tekitav. Mulle piisas vaid paarist kõrvalt kuuldud sõbra kõnelusest kohalikega. Mis toimub koolisüsteemis, rääkimata otseselt poliitikast. Kahju hakkas sellest nii toredast maast ja neist inimestest, kes avatumalt mõtlevad ega ole nõus toimuvaga. Kuid nad ei saa selle vastu suurt mitte midagi ette võtta. Sest nii kui Fidesz võimule sai, nii kohe asuti tegema nõnda, et enam ilmaski võimult lahkuda. Kuulsin mõtet, et tegelikult istub va Fidesz parlamendis enamuses tänu vaid kolmandikule häältesaagist. Sest nad jagasid valimisringkonnad sedasi oskuslikult ümber. Ja võib üsna kindel olla, et vaba ajakirjanduski on suures osas tasalülitatud.
Pöörasin pilgu paremale ning siit Margiti saare lõunaotsast avanes suurepärane vaade Buda kõrgemale, meie mõistes mägisele poolele. Seal laiutab kuningaloss. Algselt keskaegne linnus, mille tänaseni säilinud põhiline ilme pärineb hilisbaroki ajastust, 18. sajandi teisest poolest. Kaugelt kaedes ei näi see teps mitte nii suhkruselt silma­torkav kui parlamendihoone, ent mõõtmeid igatahes jagub küllaga. Kindlasti mõjuks ehitis suurejoonelisemalt lähemale minnes.
Kuid olgu peale. Minu eesmärk oli ikkagi Margiti saar ja tema huvitavad suured puud.

Veel lugemist: