Espholmilt lõunasse kulges maantee merele ja saartele. See oli unenäoline kõnnak – nagu poleks säärane maastik üldse võimalik.
Kogu see saarte ja väinade ning lahesoppide rägastik, mõni saar nii tibatilluke kui nalja pärast mänguks loodud, teisal üles mullitamas graniitkaljusid. Rannaniidud ja rooribad, siinseal madalat astelpajutihnikut.
Harilik astelpaju (Hippophae rhamnoides) on hõbepuuliste sugukonda kuuluv astlaline põõsaspuu, kes kasvas peale jääaega ka Eesti aladel, ent suri meie looduses miskipärast välja. Ahvenamaal aga on astelpaju endiselt alles ja siit ulatub ta levila piki Põhjalahe randu üsna kaugele põhja välja. Astelpaju ongi siin eeskätt rannikute asukas, sest suure valgusnõudlikkuse tõttu mujal puude konkurentsis ellu jääda ei suuda.
Ehkki hing ihkas näha päris avamerd, oli ometi nii huvitav see maa ja vee labürint. Ainult maju on siin igalpool liiga palju – kõik rannad justkui aedlinn – ja see hakkab lõpuks ahistama.
Muide, Granholmi saarel ühe maja hoovis tumendas kaks päris korralikku jugapuud. Looduslikud?
Ja veel, vesi kaljusaarte väinades on üllatavalt savisogane. Selliste saviste lahtede maastumine aja jooksul annabki Ahvenamaale üsna viljakat põllu- ja karjamaad.
Enne Nåtöt põikas maan-tee läbi ühelt eriliselt, Rödgrundi nimeliselt saarekeselt. Selle servis vohab laialehine metsakild saarte, toomingate ja sarapuudega. Ühe sarapuu tüve läbimõõt lausa terve jalg ehk 30 sentimeetrit! Puude all levis tihe rohustu maikellukeste, hammasjuurte, nõgeslehiste kellukate, mitmeõieste kuutõverohtude ja teistega. Saarekese keskosas aga kummub kadakate vahelt üles paljastuv graniitkuppel, mille õhukestel mullariismetel paistis murulauku, valget ja verevat kukeharja, angerpiste, nurmenukke, sinavaid kannikesi ning tihedate kogumikena leeder-sõrmkäppi, kohalikus keeles Adam och Eva. Nende kirkus siin samblikuhallide kaljude peal tundus üsna sama ebatõeline kui kogu see saarestik. Valdasid purpur- või tumelillad Aadamad, kollaseid Eevasid silmasin vaid kuus taime. Ent ühes rühmas on nad omavahel hübriidi andnud: üks päris heleroosade õitega, teine lillaroosakirju.
Lõpuks jõudsin Nåtö puisniidule, sellele Soome Laelatule… Väidetavalt on tegu niidetava puisniiduga, ent siiski võttis mind vastu pigem ikkagi puiskarjamaa. Tarad puha ümber, rohuvaip täis kive või suisa kaljupaljakuid.
No kuidas sa seal niidad? Ja tükati kiskus sarapik õige tihedaks. Ei ole see ikka selline niidetav puisniit nagu Eestis. Taolisi võis leida Maarianhaminast lõunas, kus nüüd kahjuks aga enam heina ei tehta.
Meie mõistes on muidugi väga erilised need niidimetsas kummuvad silekaljud. Maastik oli igatahes ilus. Üks väga kõver ja lai arukask tuletas meelde Sarve poolsaart. Sarapiku-kaskede all vohas palju hammasjuuri, oli saluheina, ülast ja kanakoolet. Silma jäi paar metsõunapuud, sekka õitses vahtraid ja rohetas okkalisi kadakaid. Ühe välu keskel on kolm sookaske nudipuudeks pügatud, ranna pool terve hulk saarepuid 4 meetri kõrguselt samuti. Tundub nii võõras komme, aga algselt oli see väga praktiline tegevus – nii varuti loomadele talveks lehisvihtu. Eestis säärast nudipuude lõikamise tava ei olnud. Ehkki kirjandusest leiab viite, et Saaremaal olla veel looduses alles mingeid märke, et kohati seal siiski sarnaselt puid tagasi lõigati.
Teele jäi ette soome pihlakaid ja leeder-sõrmkäppi, rannaniidul tervitasid astel-pajud – eksootika missugune! Siis aga, siinsamas ranna lähedal, tumendas aia sees 4 meetrit kõrge mitmetüveline tihe jugapuu. Jaa, puisniit jugapuuga, ehkki üheainsaga, aga ikkagi tase omaette. Jugapuu kõrval olevalt stendilt üritasin üles pildistada selle liigi levikukaarti
Ahvenamaal. Ehk on kunagi edasistel otsingutel abiks. Ümber jugapuu lillatasid õitseda jumalakäppade küünlad. Ja nurmenukud ja kollased ülased ja kes kõik.
Jugapuust edasi, enne nuditud saari, on üks murune nätske-madal lohk, kus üks naisterahvas midagi parajasti uuris. “Majviva,” ütles ta. See tähendab pääsusilm. Siin neid tõesti lillatas, ehkki imelikult maadjad kõik. Suurustlesin, et meitel lubjasel Hiiumaal on Primula farinosa õige tavaline, paneb aga imestama, et ta üldse siin graniidimaal levib. Mispeale naisterahvas pidas vajalikuks toonitada, ent majviva kasvab ainult siin Ålandil, Soomes mitte.
Näitasin talle kõrval hõbetavaid lubika tagasihoidlikke liblesid ja lisasin, et too on samuti lubjanõudlik taim. Tõesti jah, siin oli olemas ehtne lubika-pääsusilma koosluse fragment, nägin seda Ahvenamaal esmakordselt.
Edasi jäi taas ette jumala- ja leederkäppi, juba mustade sigipungadega hammasjuurt, kevadist seahernest, kuldtähte, lõokannust, käokeele ja käopõlle lehti, mitmeõiest kuutõverohtu, kaljudel harilikku kivirikku ja verevat kurereha…
Aga kui tagantjärgi mõtlema hakata, siis tammepuid sellel puisniidul ei olnudki?
