Loomaökoloog Tuul Sepp pidas Tuuletornis avaliku loengu oma teadustöödest, milles otsib paralleele inimeste ja muu loomastiku vahel.
Tuul Sepp juhib uurimisgruppi, mis on avastanud, kuidas kalad end vähi eest kaitsevad – see aitab kaasa inimeste vähiravi väljatöötamisele.
“Kui maailm oleks etteennustatav ja loogiline, siis sel kalal, kes elab reostunud piirkonnas, peaks kudedes rohkem reoaineid olema, aga lähed päriselus ja võtad proove – ei ole nii,” tõi Tartu Ülikooli teadlane välja vastuolu, millesse ta oma uurimistööga on selgust otsimas.
Enda sõnul tahab ta näidata, millised on mehhanismid, millega kalad ennast reostuse eest kaitsevad. Neid teadmisi saab kasutada selleks, et leida uusi teid inimese vähiraviks, sest ka inimesele teeb keskkonnareostus palju kahju.
Selgunud on, et mitmeid kümneid põlvkondi saastunud veega piirkonnas elanud kalad suudavad mürkaineid oma kehast paremini väljutada kui puhta vee kalad. Nendel kaladel, kes seda paremini teevad, on rohkem järglasi järgmistes põlvkondades ja nad kannavad seda võimet oma geenides edasi. “Evolutsiooni tõttu on kõige tugevamad kalad just reostunud keskkonnas,” ütles teadlane. Puhtas piirkonnas elavate kalade jaoks ei ole nii oluline, kui hästi mürke kehast välja saadakse.
Lestakala sobib söögiks ja mudeliks
Tuul Sepp rääkis, et oma teadustöös on ta varem rohkem tegelenud lindudega, nüüd aga on uurimisteemad nihkunud järjest enam mere ja kalade poole. “Proovisin ära tabada, milliste loomade peal oleks kõige lubavam uurida, mis on merereostuse ja vähi seos.“
Varasematest uuringutest oli talle silma jäänud, et andmeid oli vähi esinemise kohta kilpkonnadel, vähkidel, hüljestel. Teada oli, et kaladel on palju vähki ja selle taga nägi Sepp inimeste huvi, kas kala on söömiseks ohutu või mitte. Samuti on kalu kasutatud mereseisundi indikaatoritena – kui kaladel on vähki, siis järelikult on piirkonnas reostusega probleem. “Varem polnud kunagi uuritud vähikaitset,” toonitas ta ja ütles, et selles leidiski ta uue uurimisteema.
Mudelliigiks valis Sepp lestakala, sest lest elab merepõhjas, kus põhjasetetesse on kogunenud suurel määral reostust. Ka on lestad kaunis paiksed. Varasemates teadustöödes on näidatud, et neil on Läänemere eri piirkondades erinevad populatsioonid, mis on kohastunud sealsete tingimustega. Näiteks mingis piirkonnas on lestade mari ujuvam, teistes vähemujuv, sõltudes merevee soolsustasemest konkreetses elupaigas.
See, et Läänemeri on üks saastunumaid meresid maailmas, ei tähenda siiski, nagu sealt püütud kala ei võiks süüa, rääkis Sepp. Ta ütles, et reostustasemed on enamikul Läänemere kaladel inimese jaoks ohutud, kui sa ei söö kala hommikust õhtuni ning alati kõige vanemat ja rasvasemat. Just rasvkudedes kippuvat vähkitekitavad reoained kogunema, sest enamik neist on rasvlahustuvad, orgaanilised ained.
“Pärast seda kui oleme kalalt proovid võtnud, siis paneme ta pannile,“ kinnitas Sepp, et uurimisgrupi liikmed söövad kala heal meelel. Pealegi on uuringud tema sõnul näidanud, et kala söömisest saad rohkem kasu kui selle vältimisest.
Jõelestas midagi erilist
Grupp, millesse ta kaasas tuntud kala- ja mereteadlasi Eestist – näiteks Randel Kreitsbergi – ja Saksamaalt, uuris lisaks jõelestale, keda Eesti rannikul hästi tuntakse, ka soomuslesta, kelle elupaigad on peamiselt Taani väinade ja Põhjamere kandis. “Huvitaval kombel soomuslestadel on tunduvalt rohkem vähki kui jõelestadel,” märkis Sepp. Imestama paneb see, et tegu on kahe väga lähedase liigiga, kohati samadest piirkondadest, kuid üks on vähile vastuvõtlikum kui teine.
Teadlased uurisid ka teiste kalaliikide genoome, et välja selgitada, millistel kaladel on kõige rohkem koopiaid geenidest, mis on teadaolevalt vähivastased ning millistel kaladel on kõige rohkem koopiaid nendest geenidest, mis senistel andmetel on seotud vähi tekkega. Selle eesmärgiks oli selgeks teha, millistel kaladel on looduse poolt kaasa antud kõige tõhusam vähikaitse.
“Loodus annab meile kavalad vahendid, kuidas haiguste vastu võidelda,” sõnas Sepp, kes näeb selles suurt potentsiaali, kuna tegu on suuresti läbiuurimata valdkonnaga. Näiteks vähiravis on immuunteraapia üks kõige uuem ja lubavam suund, mille arengule aitab tema hinnangul kaasa ka kalade, laiemalt loomastiku, uurimine, eeskätt nende immuunsüsteemi pikaajalise evolutsiooniga kujunenud võimete uurimine.
Looduslik valik või evolutsioon töötab neid lahendusi välja katse-eksituse meetodil: ellu jäävad need, kes kõige paremini negatiivsete tegurite mõjuga toime tulevad, selgitas teadlane.
“Miks üldse on genoomis sellised geenid, mis vähki tekitavad ja kas looduslik valik ei oleks saanud neid ära korjata?” esitas ta küsimuse ja vastas ise: “Tegelikult, enamasti, kui geenid on korras ja töötavad korralikult, siis nad aitavad meil kasvada ja vigastustest paraneda – seega on head, aga kui nad lähevad rikki ja n-ö kontrolli alt välja, siis on asi halb.”
Kalade vähikaitse-mehhanismi uurimisega saab ehk selgemaks, kuidas inimese poolt tekitatud muutused looduskeskkonnas mõjutavad loomastiku tervist ja mida võiksime õppida selle kohta, kuidas inimtekkelised keskkonnamuutused mõjutavad inimest.
Järgmine tippteadlase loeng Tuuletornis on 30. juulil, kui kuulata saab astrofüüsik Mihkel Kama.
