Tiiu ja Stina ja Selma ja….

Nädal aega tagasi ei saanud ma öösel kuidagi sõba silmale. Maailm meie ümber on muutunud liiga rahutuks, ettearvamatuks, ohtlikuks. Hakkasin siis meenutama, vaimusilma ette manama maale Tiiu Jürissoni näituse “Rännakud” ja Stina Muraka mälestusnäituse “Paradiis” avamistelt. Mõlemad pidulikud sündmused toimusid Kärdlas 3. märtsil.
Näituse avamisel oskas Tiiu kaasakiskuvalt oma piltidel olevat mõttemaailma lahti seletada. Ta on olnud eluaeg kunstiõpetaja. Tiiu Lapimaa-igatsus kulmineerub värvide mängus lõuendil, mille ta ütles olevat maalinud oma lapselapsele, et näidata, kui palju on erinevaid kirkaid toone lumiselt valevas maastikus. Päike ise on nii kuum, et näib silmapiiril ka lausa valgena, aga oma kohale ja kõrvale taevasse toob/loob see hõõguv kera lausa pillavalt ja soojalt punaste toonide rohkuse.
Soe ja külm. Tuli ja vesi. Meeli rahustavad ka mitmed Tiiu jäädvustatud merelainete liikumise rütmid. Nii tuttavad Hiiumaa rannad kui ka kauged soojadel maadel talletatud hetked. Mulle väga meeldib üks kesksel kohal olevatest suurte kividega maastikest liikuvate pilvedega taeva all: näen selles midagi Islandilegi omast, sama ürgsust, iseeneses­olemist. Ka maalitehniliselt on see töö terviklik.
Tiiu kaudu saame minna põhjapõtrade ja öökullidegi maailma, rännata vaikselt ja poetada ennastki igiomaselt turvalisse loodusesse.
Nelja Nurga galeriis haakusin kõige enam Stina maalitud vanasse Kassari õunaaeda, suurde lõuendisse, mille paremas ülaservas, nurgas hõljub justkui naisefiguur vaevuaimatavalt. Kui õunaaiatöö on maheda koloriidiga, siis ülejäänud lõuenditel teistel seintel on nii ohtralt värve ja nende liikumist, et õhk on sellest paks. Ruumis tekib tunne, nagu oleks seal värelemas tuhandeid  liblikaid….
Kunst aitab ka niiviisi, kui sa ei näe ega kuule otseselt, vaid kutsud endas esile mälestuse, peegelduse, olnud ilu-elamuse hetke.
Nüüd on veel üks nädal läinud. Öisel lugemistunnil leidsin ootamatult rabava paralleeli praegushetkes toimuva hea ja kurja võitlusega. Selma Lagerlöfi kahekümnenda sajandi alguses kirjutatud “Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi” varakevadises reisis Lapimaale muutub rebane Smirre aina vihasemaks. Ja süüdistab metshanesid, et need teda kiusavad, kuna ei anna ennast kätte, et ta saaks nad maha murda ja nahka pista! Vladimir Beekmani suurepärast tõlget täiendavad Herald Eelma imelised, detaili­rikkad, samas suure üldistusjõuga illustratsioonid, mille uurimisse võib ennast pikalt unustada. (Kirjastus “Eesti Raamat” Tallinn, 1971)
Aitäh teile, Tiiu, Stina ja paljud, paljud teised!

LIIA LÜDIG-ALGVERE
kunstnik