Õpetaja saab maailma paremaks muuta

Õpetajaks õppiv tudeng Joosep Heinsalu leiab, et õpetaja üksi ei saa parandada tervet maailma, kuid saab muuta paremaks iga oma õpilase maailma.
Heinsalu, kes on praegu õpetajakoolituse magistrant, ütleb ka seda, et lõpuni ette valmistada ei saa algajat õpetajat ükski ülikool. “Olgu praktikat ja teooriat rohkem või vähem, lõpuks on iga kool, klass ja õpilane ikkagi omamoodi ning õpetaja peab kohanema vastavalt inimestele ja olu­kordadele,” kinnitab ta.
Esimene töökogemus õpetajana on 25aastasel Joosep Heinsalul Jõgeva Põhikoolist, kus ta andis üle kahe aasta inglise keele tunde. Nagu iga õpetaja, mäletab ka tema neid kõige esimesi kordi, kus tuli klassi ette astuda. “Teatud ärevus oli kindlasti sees – ikkagi suur vastutus!” meenutab ta. Samal ajal tunnistab Joosep, et tundis ka veidi põnevust. “Sain hakata katsetama õpitud meetodeid ja nippe ning mis oli eriti tore, sain hakata kujundama enda isiklikku käekirja õpetajana!” selgitab ta. “Esimesed tunnid kulusid mul õpilastega tutvumiseks: ühise keele leidmiseks, reeglite kokkuleppimiseks. Seda sammu ei tasu kindlasti alahinnata – alguses käest lastud õpilasi on hiljem palju keerulisem endaga ühte paati saada.”
Kuri olevus tahvli eest kadunud
Õpetajaameti maine on aasta aastalt tõusnud ja Joosep kinnitab, et õpetajakoolituse tudengite endi seas on õpetaja­ameti kuvand valdavalt väga positiivne. Mõistetakse, et tegemist on ametiga, mis eeldab teatud mõttes missiooni­tunnet ning selle tundega on ka õppima tuldud.
“Aina enam süveneb arusaam, et tänapäevane õpetaja on lapse arengu juures üks koostööpartneritest. Kadumas on pilt õpetajast kui kurjast olevusest, kes tahab iga päev kontrolltöid teha ning nende eest ainult halbu hindeid panna,” tunneb Joosep rõõmu.
Ameti kuvandimuutus on tema sõnul kasvatanud noort hulgas huvi õpetajaks õppimise vastu. Tõsi, Joosep juhib tähelepanu, et mitte kõik õpetajakoolituse tudengid ei ole värsked õpetajakutse huvilised – arvestatav hulk on juba töötavaid õpetajaid, kes tulevad end erialaselt täiendama, kuid ka gümnaasiumist on sisseastujaid üha enam.
Noor õpetaja on rahul ka sellega, et rohkem räägitakse alustavate õpetajate toetamis­vajadusest, koormuse reguleerimisest ja läbipõlemisjuhtumitest. “See, et need teemad on ühiskonnas nähtaval, tähendab, et saab hakata olukorda parandama ja on lootust, et ajas asjad ikka paremaks lähevad. See vähendaks ka algajate õpetajate arvu, kes mõne aasta pärast ameti maha jätavad.”
Vanemad, sõbrad ja õpetaja!
Miks aga ikkagi väga paljud õpetajaameti valivad ja sellele valikule ka kindlaks jäävad, on tööga kaasas käiv pidev vaheldus ja eneseareng. Ehk nagu Joosep ise kinnitab – igav juba ei hakka! “Lisaks on laste ja noortega töötamises midagi sellist, mis tõesti teeb teatud mõttes raskeks endal manduda – vahetu ja siiras tagasiside ning ühised eduelamused on midagi, mis rikastavad igat tööpäeva. Ning just need kogemused jäävad tagantjärgi kajama ja aitavad ära puhuda ette tulnud raskused ja konfliktid.”
Mida arvab ta mõttest, nagu saaks just õpetaja oma ametiga maailma paremaks muuta? “Maailma muutmine on üks suur ettevõtmine – üksi seda ära ei tee,” ütleb Joosep. “Kuid kindlasti oma panus ning oluline panus õpetajatel selles on. Ja kindlasti on igal õpetajal otsene võimalus ulatada abikäsi lastele nende isiklike maailmade muutmises. Õpetaja on lastele lisaks perele ja sõpradele üks järgmisi peamisi mõjutajaid ning eeskujusid.”
Esmalt õppeaine, siis õpetajakoolitus
Enam kaugel pole aeg, mil tuhanded gümnaasiumi lõpetanud noored peavad valima elutee järgmise etapi. “Kes oma ülikooliõpinguid alles alustamas ning ei ole veel kindlad, kas õpetajaamet on nende peamine kutsumus, soovitan esialgu valida erialaks mõne õppeaine nagu bioloogia, inglise filoloogia, matemaatika või mõni muu aine. Siis on võimalik pärast bakalaureuse lõpetamist valida magistriõppekava, kus spetsialiseeruda vastava aine õpetajaks,” soovitab Joosep.
Neile, kes juba õpetajakoolitust rihivad, kinnitab ta, et õppekavad on huvitavad ja mitmekesised. “On olemas enesestmõistetavat sisu: psühholoogia, didaktika ehk kuidas õpetada, ainealased õpingud ning praktika. Puutumata ei jää ka viimastel aastatel aina enam kõlapinda saavad ettevõtlikkus, digitaal­ne kirjaoskus ning kaasav haridus. Palju arendatakse ka akadeemilist keelekasutust ja uurimistööks vajalikke oskusi. Kõik õppekavad koos oma ainetega on ülikoolide kodulehtedel kättesaadavad – kindlasti soovitan nendega tutvuda ja ka ainete kohta sealt lähemalt lugeda.”
Noor õpetaja leiab, et ega lõpuni ette valmistada ülikool õpetajatudengit saagi ja lõplikud tuleristsed saab algaja ikka reaalses olukorras õpilaste ette astudes, olgu praktikat ja teooriat rohkem või vähem. “Kui ma peaks tegema ette­paneku õpetajakoolituse õppekavade täiustamiseks, siis minu arust võiks olla kohustuslik häälehoiu- ja kõneõpetus, lisaks ka üldine avalik esinemine, sest see on klassi ees hädavajalik oskus.”
Küsimusele, kas õpetajaks sünnitakse või õpitakse, vastab Joosep, et eks tõde ole kuskil keskel. “Kindlasti on kaasa antud isikuomadusi, mis teevad õpetajast hea õpetaja, kuid kindlasti on ka omadusi ning veel enam teadmisi ja oskusi, mida on võimalik juurde õppida. Üks on kindel, kui noortega ja lastega töötamine ei meeldi ja kannatlikkust nende suhtes pole, siis on väike tõenäosus, et koostöö kummagi poole jaoks midagi liialt elutervet olema saab. Kui sul aga on soov anda enda poolt noortele inimestele kaasa posi­tiivne pagas ja hoog eluteele, kui sind ei hirmuta pidevale enesearengule tõukavad välja­kutsed ning võimalused, siis usun, et õpetajaamet võib olla just sulle!”

Toimetaja
HARDA ROOSNA