Harda Roosna Teist korda puutusin nimedega kokku, kui hakkasin Hiiumaal ringi sõitma ja oma uut kodumaad tundma õppima. Mind pani imestama, miks bussis müüdi pilet Kiduspele, Mänspele või Mägipele, peatuses aga oli sildi peal Kiduspäe, Mänspäe või Mägipäe. Hakkasin asja uurima ja sain Kassari muuseumi rajajalt, toonaselt muuseumijuhatajalt Volli Mäeumbaialt (1928–2003) teada, et kuuekümnendate lõpul käis Hiiumaal noor keeleteadlane, kohanimede uurija Jaak Simm (1943–1981). Päe-dest pe-de tegemise põhjendus oli lihtne: inimesed nagunii ei häälda neid ä-sid välja.
Saar selge, hakkasin “giidi mängima” – ikka väike infolisa, kuidas peadest peed said. Mõtlesin sinna juurde ka kumerad ja kahe kumerusega neemed, et oleks “hiiunaljam”. Aga mine tea, vahest oligi nii?
Kolmas kord oli see kord, mis pani mu mõtlema selle peale, mis on ajalooline ja mis rahva mällu talletatud. Olgu, päed jäävad sedapuhku ehk peale ja nüüd vist võidavad oma koha tagasi ka formaaljuriidiliselt. Aga VISKOOSA?
See on nüüd see kolmas kord, mil kohanimedega otseselt kokku puutusin. See polnudki teab-mis ammu, kui ühel ilusal päeval muudeti Viskoosa alevik Kõrgessaareks. Muuseumijuhataja Urmas Seliranna ettepanekul. Sest Viskoosa polevat ajalooline nimi. Viskoosaks hakati paika kutsuma alles pärast Esimest maailmasõda, kui kunstsiidivabrik Kõrgessaare poolmõisas oma tegevuse lõpetas. Nimi jäi külge. Ja on siiamaani küljes. Ja bussipeatuse sildil. Kõrgessaare bussipeatus oli hoopis vana vallamaja juures, millega ka segadusi seotud. Ja Hiiumaa koguteoses (ilmunud 2015) on Viskoosat lausa kaheksal korral mainitud. On Viskoosa kultuur ja Viskoosa tervisemaja ja isegi… Viskoosa poolsaar.
Viskoosa nime ei saa inimeste mälust ja elust enam kuidagi välja. Ja turistidele on tore selgitada, miks Hiiumaal niisugune müstilise nimega koht on. Et oli kunagi kunstsiidi vabrik, mis kadus, kuid jättis nime.
*
Kuigi on võimatu täpselt kindlaks teha, mis aastal, päeval ja kellaajal ajalugu algas, oleks siiski tore, kui nimede tagasitegemise koosoleku käigus võetaks vaatluse alla ka Viskoosa mitte-ajaloolise nime ennistamine kui inimeste mälu austamise akt.
*
Täiesti teemaväliselt tuli meelde paari aasta tagune lugu, mis samuti ajaloolise mäluga seotud. Kaks soliidses eas daami tulid mööda Tiigi tänavat vana kohtumaja väisama. Kusagil enne Pika tänava risti kõnetasid nad üht vana naist, et küsida, kui kaugel see maja number 21 on.
“Lähete veel natuke edasi ja siis seal vasakut kätt on üks suurem kioskiga maja…”
Prouasid huvitas, miks verandat kioskiks nimetatakse. Hea, et ma teadsin vastata, et 1904–1908 tehti selles ruumis, mis praegu on saalike, leiba ja verandalt müüdi seda alevirahvale. Sellest ka kioski nimetus. Enam kui sada aastat hiljem…
*
Teine mälupilt on alles tulevikus (kui sealgi). Aastatel 1987–1989 jaurasin teedevalitsuse ja teiste valitsuste kallal, et otsetee Hiiu ja Eha tänava ristist suurte majade juurde pole tee, vaid laugas. Lahtised lauad mättalt mättale kõikumas. Lapsed tulid koju, kummikud porivett täis, sageli lükati üksteist ka niisama, naljaviluks sopa sisse pikali.
Võin olla kohutavalt järjekindel, helistasin paari aasta jooksul ikka iga paari nädala takka ja nõudsin kruusa. Siis tuli tööle Mati Paljasma. Hakatigi kruusa vedama ja tehtigi jalakäijate tee valmis. Rahvas hakkas seda rada hellitlevalt Ave avenüüks kutsuma. Mõnedki mäletavad seda suulist nime praegu, peaaegu 30 aastat hiljem. Oleks väga hiiumaine nali, kui keset väikest Kärdla linna oleks äkki üks avenüü. Turistid sinna eriti ei satu, aga sportlastel oleks lõbu laialt, sest rada algab ju otse staadioni juurest. Lugu ennast aga polekski vaja teada. Avenüü-nimeline jalgrada Kärdla linnas oleks sama naljakalt kummaline kui Viskoosa nimi Kõrgessaares või Isabella küla saare sisemaal.
*
Praegu aga võtkem Hiiu vallas ennistada Mägipäe ja Kiduspäe ning kui aega jääb või ettepanek tehakse, ka Viskoosa nimi. Mänspäe on Emmaste valla asi. Kuni valda on. Ma ei tea, kas Pühalepa valla Valipe oli enne Jaak Simmi nimede-ühtlustamise aktsiooni Valipäe, aga see on juba Valipe-Valipäe rahva asi. Kui rahvast enam pole või kui keegi ei mäleta, olgu siis Valipe edasi.
Vt. ka Hiiu Leht teisipäeval, 17. jaanuaril.
