Mida on Eesti sulle kinkinud?

Magnus Lõppe, moekunstnik: Eesti on mulle kinkinud omapära. Eesti on väike, eemal kõigest tavalisest, isepärane koht, kus kõik kasvab ja laabub omamoodi – Eesti moodi. Riigis, kus kõik on kasvanud omamoodi, õpid sa teineteisemõistmist, hindama inimesi nende enda pärast, oled loomulikult leplikum ja märkad rohkem. Ja see omapära, mille minu kodu ja Eesti mulle kinkisid, on mu ellu toonud võimalusi, nii palju põnevaid inimesi, huvitavaid reise. See omapära hoiab mind kursil, innustab, toidab ideid ja teeb meele heaks. Väärtustame üksteist tänasel sünnipäeval ja alati, sest meid on nii vähe, me oleme haruldased. Haruldaselt omapärased!
Suur sületäis lilli, naeru, kihisevat šampust ja torti! Palju õnne, Eesti!

Marii Vispel, Hiiumaa gümnaasiumi õpilane: Eesti – inimesed ja riik, on minu jaoks nagu vanemate käed, mis hoiavad hellalt ja kindlalt. Ema on rahvas, kes on alati minu ümber. Ta annab julguse jagada arvamust, kuna tean, et ta kuulab mind ära. Ta märkab mind tegutsemas, samal ajal toetades, nõu andes ja innustades. Isa kaitseb kindlalt ja annab turvatunde. Ta on lüli kõigi vahel, hoides ja liites meid üheks. Sirgudes nende käte vahel, tunnen end vajalikuna ja hinnatuna. See loob meie vahel ühtekuuluvustunde – tunde teha koos ja mitte iseendale, vaid üksteisele. Ma tean ja tunnen, et olen osa Eestist ja selle tulevikust. Tahan panustada sõnade ja tegudega, et luua tugev ja soe perekond – Eesti.

Kersti Ojasalu, Kärdla nukuteatri juht: Ma ei ütle enam, et ma olen oma kolka patrioot, ma ütlen, et ma olen oma paradiisi patrioot, peale seda, kui ilmus Tõnu Õnnepalu “Paradiis”. Et nii lihtsast asjast võib nii ilusasti kirjutada! Kui ma kuulen neid inimesi, kes on käinud kus ilmapeal, mina pole eriti palju käinud, aga iga kord, kui nad tagasi tulevad, siis jääb kõlama ikka see, et küll siin on tegelikult ikka hea. Eesti Vaba­riigi tervis vaatamata kõrgele eale on “äi ole viga!”, töökoht on olemas, enesearendamise võimalusi on ka, kui tahad, ja neid on tohutult! Isegi Hiiumaal on ju mitmeid kursusi ja koolitusi, nt joogalaagrid, millest ma osa võtan. Peaasi, et oleks endal tahtmine ja vunk sees – teha, minna, uurida, areneda… Kui võimalusi poleks, pole sul ka vunki kuhugi panna. Mulle täiesti piisab!

Hiiumaa soomlane Harri Rinne: Kaudselt on riik kõigega seotud, mis mulle siin on antud. Poleks Eesti Vabariiki, poleks ka mind siin. Ja mida siis olen saanud. Nimekiri oleks liiga pikk, las ma panen lihtsalt suvalises järjekorras, nii nagu meelde tuleb: must leib, kamajook, suurepärane muusika, huvitav ilukirjandus, võimas luule; lihtne asjaajamine riigi-/ vallaametnikega; WiFi igal pool; asjalikud, osavad ajakirjanikud; tagasihoidlikud isikud, uhke rahvas; Hiiumaa kõikide oma võludega; toredaid inimesi, häid sõpru, abikaasa (selles pidin küll ise ka aktiivne olema, riigist ei piisa…); luba siin elada; aus ja sõbralik teenindus poodides, remondikodades, igal pool; parem, palju parem ilmastik kui seal, kust ma pärit olen; fantastilised festivalid nagu Sõru Jazz ja teised; Riho Sibul, Siiri Sisask, Jaak Sooäär, Krista Citra Joonas, Helin-Mari Arder, Tõnis Mägi, Peeter Volkonski ja nii edasi.