Maarianhaminast lõunas levib üsna kodune läänesaartelik maastik. Kaljusid siin pole ning lauget maad katavad niidud ja lehtpuuvõsa. Varemalt laiusid siin puisniidud, nüüdseks on need paraku suuresti kinni kasvanud.
Muide, siin leidub ka sarapikku. Olgu see Ahvenamaa nii lopsakas ja liigirikas kui tahes, ometi tundub mulle, et sarapuud kasvab sealmaal vähem kui meil, pigem üksikutes kohtades.
Jõudsin Ahvenamaa saare lõunatippu Espholmile. Nii väga Läänemaa Laelatu moodi nägi siin kõik välja: paremal rohune puiskarjamaa, vasakul lehtmets, ees roostikuservast teetamm merre kulgemas.
Järsku jäin uskumatuses jõllitama. Mis nali see olgu?? Seal saare-sanglepa-vahtra- ja üksikmändidega puiskarjamaal tumendavad kuused ei olnudki kuused, vaid päris ehtsad jugapuud! Kokku kuus tükki, kuni 4–5 meetrit kõrged. Parajad laiad mütakad, kari-loomade vastu aiad ümber ehitatud. Teispool teed saar-te ja jalakate ning õitsvate toomingatega hooldamata metsas paistsid samuti jugapuud. Esimese hooga jäi ette viis puud – nii otse teeservas, kui veidi eemal – oli mitmeharulisi ja üks 6 meetrit kõrge ja vaksajämeduse tüvega puu.
Mul oli tõsiselt raske uskuda, et need siin looduslikult kasvavad. Meil on jugapuud ikka reliktidena raskesti ligipääsetavatesse kaugetesse okasmetsadesse peitunud, siin aga suvaliselt maantee servas ja laialehises metsas nagu kusagil Inglismaal! Meie saartel küll midagi säärast pole, et jugapuud kohe laialehises niidimetsas täitsa mere ääres. Õngul küll kunagi ulatusid jugapuud otsapidi heina-karjamaade serva ja Saaremaal Tagamõisas kasvavad Sepise jugapuud kah mõnede laialehiste puude alal, ent siiski…
Meenus väide, et jugapuu võib olla viikingite poolt nii tuhatkond aastat tagasi
Ahvenamaale sisse toodud. Hea vibupuu teine ikkagi. Ja pealegi, siinne Espholmi jugapuude kasvuala ei saa olla väga vana, maapind ei ulatu üle paari meetri meretasemest. Kui võtta, et maa kerkib siin nii umbes 4 millimeetrit aastas, mis teeb saja aasta peale 40 sentimeetrit, siis alles 500 aasta eest pidi siin valdavas osas laiutama vesi.
Maastik on Espholmil üldse kummaline, see koosneb seljakuribadest, mis loovad seisvaveelise parditiigi-jäänukjärvekese. Ühe neeme otsas kasvab kaks jugapuud, üks 3 meetrit, teine 5 meetrit kõrge, viimase tüveläbimõõt alt 8 tolli. Teise neemekese otsas kaks 4–5 meetri kõrgust jugapuud, millest ühe võrast tõusis pesalt lendu vihane vares.
Lisaks puiskarjamaa kuuele jugapuule kasvas lehtmetsas veel üheksa jugapuud. Ilmselgelt on tegu endise puis-
niiduga, kus puurindes valitseb saar, on jalakaid, vahtrat ja ilusaid jämedaid soome pihlakaid (Sorbus hybrida), aga ka arukaske, viirpuud, kuslapuud, magesõstart ja pehmet kibuvitsa (Rosa mollis). Maapind on kaljude ja kivideta, kaetud lopsaka rohustuga. Ikka piibelehed, mitmeõiesed kuutõverohud, hammasjuured, ülased, lõokannused, rohulaugud, nõgeslehised kellukad ja nii edasi.
Tundus nii väga imelik selline niidimets jugapuudega. Kuidas küll jugapuud niidetaval alal kasvada said? Ja kui karjatati, küllap siis loomad napsasid koos rohuga ka jugapuude tõusmeid. Kui 1950ndatest aastatest alates karjatamine Ahvenamaal vähenes, said jugapuud paarkümmend aastat päris hästi edeneda. Kahjuks tehti 1980ndatel lollus ja toodi sisse metskitsed, mistap jugapuude üürike heaoluaeg sai läbi. Kitsed on jugapuude peale maiad, ei hooli mürgisusest ega midagi. Ja nii olla nüüd alla paari meetri kõrgused nooremad jugapuud Ahvenamaal haruldased. Siingi ei silmanud ma järelkasvu, suuremate puude all pisematki seemikut. Ega lopsakrohustu võibolla soosigi seemikute ellujäämist.
Istusin seal jugapuu vilus laialehiste puudega neemel ja tundsin end kui ühel ebatõelisel väikesel jugapuulaiul. Siinne kooslus sellises maastikus tundus lihtsalt uskumatu. Huvitaval kombel asubki enamik Ahvenamaa jugapuude kasvukohti piki mererannikut, alates loodest üle lääneserva lõunaossa välja. Kõige rohkem leidub neid just siin Espholmi ja lõunasaarestiku piirkonnas. Eriti jugapuine olla näiteks Jungfruskäri saareke.
