Täna, 9. augustil, suri 92aastaselt näitleja Ita Ever, kes koos poja Roman Baskiniga veetis Hiiumaal, Mägipe külas, Tuuru talus mitmed oma suved.
Näitleja Ita Ever oli nii säravalt soe inimene, et enda omaks pidasid teda väga paljud, ka kõplased.
„Väga kurb tunne on – nagu tühjus oleks olevat,“ ütles naabrinaine Saima Holtsmann eile, kui kurba uudist kuulnud oli. „Tema oli üks niisugune väga tore ja hea inimene – alati nii rõõmus ja iga kord kui tuli, siis kallistas. Kohe oli nagu oleks omainimene ja nii pikalt olime sõbrad,“ rääkis Saima, et Ita Ever oli nende peres väga oodatud külaline igal suvel.
Saima, kes on Everist natuke noorem, meenutas, kuidas nii Ita Ever kui Roman Baskin teda oma etendustele kutsusid, kui need Hiiumaal toimusid. „Nende noored ja järeltulijad on samasugused lahked ja toredad – see perekond on mulle nagu oma pere,“ ütles Saima, et leinab Ita Everit nagu väga lähedast inimest.
Peale seda, kui Roman Baskin 1985. aastal Kõpust Tuuru talu oma perele suvekoduks soetas, käis ka Ita Ever igal suvel Hiiumaal. Ita lapselaps Mirjam ütles, et vanaema armastas Hiiumaal, Tuurul olemist väga, iseäranis merd ja mere ääres olemist.
„See andis talle tema sõnutsi jõudu ja rahustas meelt. Loomulikult nautis ta väga koos Gunnar Kilgasega siin koosveedetud suvesid. Gunnar tundis imehästi loodust, linde ja taimi ning pajatas sellest põhjalikult, kui nad metsas jalutuskäike tegid. Ita nautis kuuldut alati suure tähelepanuga, aga tal oli ka erakordne võime see kõik jälle üsna kiirelt unustada. Ehk lootis, et siis saab järgmisel suvel jälle suure uudishimuga kõike kuulata.
Talle meeldis väga ka kohalikega juttu puhuda ning kuulata, kuidas hiidlased ehedas hiiu keeles räägivad ning oma juttudesse hiidlastele omaseid nalju sisse pikivad. Talle väga headeks tuttavateks olid Hirmuste Ülo Pihel ja meie kallis naabrinaine Saima Holtsmann, kellega nad aastaringselt ikka vähemasti telefoniühendust pidasid.
Nii mõnelgi suvehommikul rääkis ta meile, kuidas oli öösel pikalt jälginud, kuidas Kõpu tuletorni valgusvihk üle aasa meie akendesse plinkis ning kuidas augustiöine selge taevas oli nii paksult tähti täis olnud, et tähtede vahele ainult nööpnõel mahub pista. Ning et nii selgelt ja hästi näeb taevast ainult siin, kuhu linnavalgus ei ulatu. Siinse vaikuse kohta ütles ta alati, et siis on nii vaikne, et kõrvadel hakkab valus. Meie pere suur-suur lemmik aga on Hiiu Pagari must põrandaleib – see suur, viilutamata – ning kõige ilusamad ja õhemad viilud, kahekäeviilud, lõikas alati vanaema.“
Kuigi Ita on öelnud, et puges Hiiumaale peitu ega tahtnud suvepuhkuse ajal kedagi näha ega midagi kuulda, tuli ta ikka appi, kui oli Mägipe küla rahva kord Kõpu külade päeva korraldada. 2007. aastal lustis ta koos kohalikega külade päeval: lõi kaasa teatevõistluse žüriis ja pani oksjonile oma „Kuningas Leari“ rolliraamatu koos etenduse kavaga. Päeva lõpuks löödi Ita Ever hiidlaseks ja kõplaseks koos Roman Baskini ja Jüri Järvet nooremaga. Päevajuhi Jaanus Kõrva etteütlemise järgi kordasid nad hiidlase tõotust, mis lõpeb nii: „Egal pool, kus ma mailmas ringi klodi, ütle ma sedamodi, et 28mandal juulil 2007damal aastal sai moost kõplane ja iidlane!“
2019. aasta külade päeval meenutasid lähedased ja sõbrad igavikuteele lahkunud Roman Baskinit Kõpu rahvamajas. Romanist jutustava näituse pildid valisid tema tütar Mirjam Aruste ja lesk Karin Baskin. “Tuuru talu oli paik, kus meie lapsed said kogeda kõige toredamat lapsepõlve, mida paljudel linnalastel ei ole…,” rääkis Karin Baskin pisarad silmis ja lapselaps süles. Kohal oli ka Ita Ever, kes tänas võimaluse eest poega sel moel meenutada. Nüüdseks on neist mõlemast saanud mälestus…
On suur rõõm, et väikesel Hiiumaal oli soe koht Ita Everi südames ja suur kurbus, et ta lahkunud on. Sügav kaastunne kõigile lähedastele.
Igatsust Hiiumaa järele on ta maininud mitmetes intervjuudes.
“Igal suvel olen Hiiumaal käinud. Seal on nii vaikne, et kõrvadel hakkab valus. Mulle meeldib minna üksi metsa kondama.”
Ita Ever, Kroonika, 1. aprill 2014
“Ja ega ma peale Hiiumaa kuskile mujale enam ihka ka. Olen juba nii vana ja nii mugav, olen kõik oma välismaasõidud juba ära sõitnud.”
Ita Ever, Õhtuleht, 15. juuni 2004
“Aga nii kui ma tööst vabanen, põgenen Hiiumaale. Kui vähegi võimalik, olen seal, ikka koos pere ja lastelastega. Tuttavaid tuleb sinna. Nüüd on ju väga popp, et grillitakse sel puhul. Kui kala saame, suitsutame seda. Mõnus.”
Ita Ever, Pärnu Postimees, 4. august, 2006
“On õhtu. Meri on vaikne ja tüüne. Kutsub. Ujuda mõnisada meetrit?! Aga ei tohi, sest rannaliivale on joonistatud kaunis muster ja seda ei saa lõhkuda. Vaenlane võib varitseda kõikjal ja peab olema ettevaatlik. Ikkagi riskin. Ujun ja süda taob, sest äkki keegi näeb. Veest tulles jooksen ritva enda järel vedades ja suudan mustri enda järel taastada. Seekord läks õnneks!
Jälle on õhtu ja meri kutsub. Jooksen rõõmuga ummisjalu vette. Võin ujuda, võin soojas rannaliivas püherdada ega vaja enam roigast, et mustrit liivale taastada. Olen vaba!
Pimeduse hingus on horisondi taha kadunud.”
Ita Ever, vastus küsimusele “Mis on vabadus?”, Marie Claire, 2007
