Kui kaasaegsete postkaartide näitus oli kümmekond päeva avatud olnud, tuli kaheksa jalgrattaturisti seda uudistama ja üks terane küsis: “Aga miks teil logiraamatut ei ole?”. Tegi kohe mõtte teoks ja tõi Reko poest (loomulikult rattaga!) sobiva kausta.
Logiraamat ütleb, et alates selle sisseseadmisest 24.07.2014 praeguseni on vanast kohtumajast Kärdlas Tiigi 21 läbi käinud 697 inimest. Aga mitmed ei pannud kirja ja mõni kamp pani end ühe numbri alla. Ja neil, kes avamisel olid või esimesel kümnel päeval käisid, polnud lihtsalt kuhugi registreeruda.
Meeldejäävat tuleb meelde palju. Esimesena vast Üllar Saaremäe ja Jaanus Rohumaa Shakespeare’i-Viidingu õhtu: impulsiivne, ekspressiivne ja eksprompt. Teiseks, tittede pidu raamatuesitlusega.
Tõnu Timm ehk Tõun andis mulle ühel laupäevahommikul kl 9 aias erakontserdi Hawaii kitarril. See rõõmustas ka ümbritsevate majade inimesi. Oli imekaunis vaikne hommik ja need pikad helid kandusid kaugele. Eelmisel päeval oli käinud Heli Lääts (82) – oma väikeste valgete kätega valmistatud fileeritud omas mahlas räimed sibulaga kaasas. Jagus Tõunilegi. Honorari asemel.
Kolmas suur pidu
Aga et jutt käib sellest suvest, siis ega ma palju enam teha suuda. Kaks suurt pidu linnarahvale ja nüüd sügise hakul kolmas ja viimane, millele hiiumaa.ee-s ja ajalehe kuhu-minnas panin pealkirjaks “Suvi läinud – kevad käes”, sest arvata, et kütteperioodil majas enam midagi toimuma ei saa. (Ahjud katki, elekter kallis.)
Aga suve alguspidu, juba traditsiooniks kujunenud kellajärgne 21. juuni, kujunes tänavu meeldejäävaks vist tänu oma segakavale: oli mininäitemäng, olid kitarr ja flööt, klaver ja akordion, triangel ja parmupill. Aiakeses oli 63 igas vanuses inimest. Jaak Johanson ja Krista Citra Joonas, kui põhivara, muidugi ka. Kristjan Arunurm vedas.
Kohvikutepäevast polnud esiti plaanis osa võtta. Aga kui Allan Kress oma projektiteatrist kümmekond päeva enne 1. augustit helistas ja ütles, et ta tahaks sel päeval meie aias Puškini “Muinasjuttu kalamehest ja kalakesest” mängida, siis meenus mulle, et mul on ju ka üks samateemaline ballaad, Puškini muinasjutu arendus või lahknemine enne neljandat soovi. Nii küsisin, kas võin oma loo talle sappa haakida. Lubas.
Sellele loale järgnes vallatu mõte: kui juba kohvikutepäev, peaks ikka midagi kohvikusarnast ka tegema. Helistasin Ere Naadile ja viimasel minutil sain listi morsikohviku. Nimi “Vett ja vilet!” sündis hiljem. Mõtlesin, et kui inimestel kohvikutes kõht täis ja raha otsas, kulub klaasike tasuta allikavett või morssi marjaks.
Programmis olid kaks etteastet – Allan Kressi Puškini ja minu kuldkalakesed. Päeva jooksul aga esinesid neile, kes kohal juhtusid olema, veel kaksikud õed Malle Roomeldi ja Lea Metsis, kes laulsid kitarriga kaht libahundi-laulu, üks neist minu sõnadele, ja ansambel Naised Köögis. Logiraamat ütleb, et Ave Vita! aiast käis sel päeval läbi 216 inimest, neist nägi etendusi sadakond.
Kui see päev sai kl 23.30 õhtule, valdas mind kurbus. Mai Murdmaa ütles, et neid tükke võiks täitsa koos mängidagi ja mööda Eestit ringi sõita, kui mul vaid tervist oleks. Minul omakorda oli kurb, et meie omad inimesed, ka paljud mu sõbrad, tegid 1. augustil ise kohvikuid ja ei saanud osa saada. Ja nii ma siis arvasingi, et teen millalgi seda lugu üks kord veel.
See üks ja ainuke kord on homme kl 18 Tiigi 21 majas. Tubase versiooni esietendus on ühtlasi ka viimane, nii nagu on viimane ka postkaartide vaatamise päev. Esimest (ja ilmselt ka viimast) korda elus üritan publiku ees laulda – üht täiesti tundmatut Vene ballaadi, kusjuures tõlked saab enne laulu kätte jagatud (Prillid kaasa!).
Ehk on ka teisi üllatusi, sest on kolletamispäeva kohvijoom. Õhtut veab Kristjan Arunurm.
AVE ALAVAINU
