Kirjutasin kord ühest vägivallajuhtumist, kus muster kordus põlvkonnast põlvkonda. Laps sai peksa isalt, kes omakorda oli saanud oma isalt. Traagilisel kombel tuli vägivald ilmsiks siis, kui lapselaps peksis poolsurnuks oma vanaisa. Sellesama, kes oma poega oli kunagi tümitanud. Ring sai justkui täis.
Muster oli ka see, et avalikult nendest asjadest justkui ei teatud. Naabrid ütlesid hiljem, et see polnud nagu nende asi ka. Kuigi tõele au andes panid selle pere peksmistele vähemalt seekord piiri naabrid, kes vanainimesele kiirabi kutsumisega päästsid ta looja karja minemast ja päästsid valla ka oma keelepaelad.
Lastekaitsja, kellelt lugu kuulsin, rääkis, et sellist käitumist on perest väga raske, kui mitte võimatu välja juurida. Ta ütles, et ega tegu pole alati lähisuhtevägivallaga, vaid ka näiteks peredega, kus ei räägita ega väljendata tundeid, või peredega, kus ei osata rahaga ümber käia. Tema sõnul see muster kordub põlvkonnast põlvkonda ja sinna rattasse sattunu ei oskagi enam muud moodi elada, sest talle ei ole seda keegi õpetanud.
Politseijuht Egert Belitšev ütleb tänases lehes, et kõik saab alguse lähisuhtevägivallast ning selle vastu tuleb lihtsalt seista, sellest tuleb jagu saada. Vägivalda ei tohi tolereerida.
See saab olema pikk teekond, kuid alla anda ei tohi.
