Tapio Vares Päris tavaliste seas on ka mõned õige haruldased. Üks sääraseid on metstarn. Eesti mandriosas on ta paiguti vaat et sage, ent Hiiumaal millegipärast pigem harv. Arvatavalt kasvab teda Kõpus ja Vohilaiul, aga ka Määvli taga soosaartel. Just seal, kus ma kevadel olin käinud. Nüüd, jõulukuu üheksanda päeva hommikul, seadsin Nõmbalt sammud Määvli poole. Suureseljale suunduv tee oli metsaväljaveoga ilgeks mudamülkaks muudetud. Tuli juba siin kummikud jalga ajada.
Imestasin taas Suureselja ohtrate noorte pärnade üle. Kuis nad kõik siia on siginenud? Vanu kände ei paista kusagil olevat. Kas linnud on soosaarte vanadelt puudelt vilju toonud?
Seljakupoolsaare otsa pool jäi silm teeveerel sinetavate-hõbetavate vesihaljaste tarnade ja lubikate peale. Näed sa. Milline lubjalembese koosluse raasuke siin! Võib arvata, et kui seda puisniitu kunagi niideti, võisid nad luua valdava taimkatte. Nüüdseks on aga paks kuhjuv kastikukulu kõik madalamad rohttaimed välja tõrjunud. Võibolla õitses siin kunagi pääsusilmigi? Ja oli nurmenukke?
Suurte sadude tagajärjel oli loduväin iseäranis veerohke. Tükk aega ukerdasin tarnamättail, vesi ähvardamas säärikute ülaservast sisse tulvata. Läbi ma siiski sain ja maandusin Saunaseljal. Ent järgminegi tarnaväin oli kole sügavaks muutunud. Taas pisut ukerdamist. Nii. Pärnaselja lepapuisniit ja pärnaseljandik selle taga. Ning pärnade alune salutaimestik. Kevadega võrreldes oli pilt mõistagi palju vaesem, ent sinililled ja saluheinad haljendasid ikka. Ka euroopa metsputke sõrmjaid lehti. Viimast ma maikuus siin tähele ei pannudki.
Järgmine lodu, kus muuseas haljendas vesi-tarnheina. See kõrreline on kogu Eestis võrdlemisi harvalt ettejääv. Siin ta aga oli. Muide, see liik sigines mõne viimase aastaga täitsa ise ka mu koduaia taha metsakraavidesse.
Pähkselja, mu lemmik Hiiumaal. Jälle näsiniinevitsad, pärnamets, kaks jalakapuud. Ja ikka veel haljad lõhnava varjulille lehtedetähed ning metsputked. Mets-tähtheina koltuvaid lehevarsi ning mets-nõianõgese kuivanud õievarsi. Saluheina ja sinilille. Ja siis haljaid tarnapuhmakesi. Ikka kohe reeglipäraselt, kuni kivilise loodeotsani välja. Seal tuli järjekordne tarnajõgi-väin ette, mille järel juba igav kidur kuusemets.
Pöördusin tagasi. Uurisin tarnapuhmaid lähemalt. Mõnel lehealused rohelised, osadel aga veinpunased. Nood viimased peaks olema sõrmtarnad. Sõrmtarn on samuti leht- ja segametsade liik, asustab ka puisniite. Aga metstarn? Paraku olin hiljaks jäänud – mitte kuskil ei hakanud silma viljavarsi, mille järgi oleks hõlpus liiki kindlaks määrata. Nojah, mis teha. Tuleb siis kunagi uuesti, sobivamal ajal tagasi tulla. Vähemalt oli tore taas sesse salumetsa sattuda. Muidugi polnud see enam selline lilleline võlumaa nagu kevadel, ent ka hilissügisesena oli seda väga huvitav üle kaeda.
Tagasi Pärnaseljal, uurisin igaks juhuks sealseidki haljaid tarnapuhmaid lähemalt. Ja näe, ühel lõpuks reetlik luitunud varrejäänus küljes – tõesti metstarn. Leitud, linnuke kirjas! Päikegi tuli selle tähistuseks korraks välja ning kusagilt Suureselja poolt kostus aupaukudeks tulistamist. Jahimehed või Kapasto lasketiirus põmmutajad?
Saunaseljalt tagasi “mandrile” pürgides jäin ootamatul kombel peagu merehätta. No ei leidnud seda õiget kohta enam üles. Kas tõesti peab paljakoivaliselt nagu kurg jäisest veest läbi solberdama? Lõpuks leidis jalg siiski üles veealuse kivi – ainsa pidepunkti tähistava läbipääsukoha. Phuhh, lõpuks tagasi Suureseljal!
Metsateel Määvli poole astudes kohtasin taas haljaid tarnapuhmikuid. Veinpunased lehealused kinnitasid: sõrmtarn. Ehk on aga siiagi kusagile sekka eksinud mõni metstarn?
