Muinasjutt selgade saludest 2.

Kunagi kulges Määvlist Kaibaldisse talitee. Nüüdseks on veel eristatav vaid Suureselja teejupp, sest seda kasutatakse vahel endiselt. Edasi Saunaseljale ei sõida enam keegi, veel vähem sealt edasi.
Nii nagu on kadunud vana tee, nõnda on kaduvikku läinud vist ka paljud kohanimed. Kindlasti oli kõigil neil niidetavatel saarekestel Mõduma soos omad nimed, nõnda ka seljakutel Saunaselja ja Kaibaldi vahel. Aga et nimetama neid kuidagi peab, kasutan siinkohal suvaliselt enda poolt pandud nimesid. Saunaseljalt järgmine olgu Pärnaselja, sest seal kasvab hulk pärnapunte. Veel edasi see, mida varemalt ekslikult Kiviseljaks kutsusin, võiks olla Pähkselja, kuna seal ohtralt pähkli- ehk sarapuid kasvab.
Niisiis esmalt Pärnaselja. Siingi on hämmastav näha, kuidas ikka veel on avatuna püsinud kunagine sanglepa­puisniit. Eks võsatüükaid ole siin tegelikult palju, ent kuna kitsed-põdrad usinalt kärneriks käivad, siis lagendike kinnikasvamine edeneb ülivisalt. Õnneks.
Kuigi see avar puisniiduala on tore, paelub enam siiski tagapool risti kulgev madal seljandik oma pärnapuntidega. Inimesi mälestab ses paigas paar kokku kuhjatud sammaldunud raudkivi­kuhilat, üks suisa korraliku nurgelise riidana. 2004. aastast mäletan isa juttu (tema rääkis muidugi ümber kelleltki teiselt kuuldut), et Määvli-mees tahtnud Sauna­seljale kord oma elamist teha, kogunud kive kokku, aga katki see plaan jäi. Kas siia? Või on need lihtsalt niitmise eest kokku kogutud kivid? Nagu on segamini ja kadunud need seljakute nimed, nii tundub ajas uduseks muutunud seegi majaehitamise plaani jutt.
Just siit algab see tõeline salumaa pihta. Sammaldunud paljutüvelised kõrged-laiad pärnapuud, kokku seitse punti, lisaks üksikpuid. Sarapuud olid nüüd lõpuks noores väikses lehes, samuti vaarikad. Enamus suuri saari aga paraku vahepeal möllanud tõvepuhangu taga­järjel maha räntsatanud. Eluõhtule hakkavad jõudma kahjuks ka kaks vana hiidhaaba, palgijämedused oksad õieli, kogukama puu tüveläbimõõt oma kolm jalga.
Haabade all haljendas naati. Pärnade ümber aga sinililli, võsaülaseid, saluheina, hammasjuuri, õide puhkevaid kevadisi seaherneid, maikellukeste leherulle, ussi­lakka…
Kuid jällegi tuleb kevadiste untsuläinud fotode asemel siia lisada sügisel klõpsatuid. Võiks ju muidugi ka joonistada, aga tahaks pigem esitada niiöelda fotosüüdistusi. Joonistusele võid sirgeldada kokku mida iganes, aga foto jäädvustab selgelt ära sealsete maastike hetkeolu­korra – just selline nägi välja Pärnaselja lepapuisniit ja pärnade seljak aastal 2017.