Künaauk asub Kõrgessaares. Kirikulahest eraldab teda sajanditagune uhke kivitamm ja kogu järv on vallikaarega piiratud. Kunagise kunstsiidivabriku tarvis kujundati siia veehoidla. Hollandlikku tunnet tekitav tamm on küllap paljudele tuttav koht. Mööda seda kulgeb jalgrada vallamaja juurest otse Viskoosasse.
Sel vihmatibasel septembripäeval põikan Künaauguni aga otse lõunakaarest. Kui maanteeäärsed hooldatavad aasad pakuvad juba vaid käpaliste viljunud varsi, siis Künaaugu ääres tervitavad veel õied: peetrilehe sinised nutid, hilistunud palderjani valkjasroosa, soopiimputke sarikavalge ja roosasid mündiõisi. Seljataha jäänud metsavälul aga sinasid põldmarjad, lodus koltusid ussililleladvad, naabruses helehallitas halli (!) lepa siledaid tüvesid. Metsaserval kohtan kollast ängelheina. Paistab, et see taim on Hiiumaal esindatud igati vähegi sobivas kohas.
Kaldaniit pakub Hiiumaale tüüpilist niiskelembest kooslust: sinihelmika rohustu porsapõõsaste ja harilike metsvitste latvadega, eespool nimetatud soopiimputked ja peetrilehed sekka kah. On natuke soopihla, ka kollast võhumõõka.
Lirtsuva kalda pool saab valdavaks tarnapuhmastike vöönd, milles paistab imelikke taimi. Kuuskjalg? Jah, sookuuskjalad. Mailaseliste sugukonna poolparasiitsed esindajad, kes lasevad naabrite tarnade seljas liugu. See tähendab, et võtavad neilt toitaineid. Raamatupildi järgi on sookuuskjalg päris kenade lillade õitega, mis meenutavad ta sugulase robirohu omi. Siin on nad nüüd aga juba ammu viljunud ja osa taimi kuivanudki. Suisa paari jala kõrgused rikkalikult hargnevad pruunid skeletid on vaid veel püsti. Teisal leidub aga ka hilisemaid tegelasi, sakiliselt haruliste ja veel roheliste lehtedega. Sookuuskjalg on võrdlemisi laialt levinud üle Eesti, üks tihedama asustusega nurk peaks olema Hiiumaa.
Siis aga tabab mu pilk jõulisi pruuniseemnelisi varsi – kaldatarnastiku ja vees kasvava roostiku piiril. Mingi ürgsena mõjuv meeleolu on neis, kui need vahel harva kuskil sisemaa soos ette jäävad. Siin aga kasvavad nad ju peagu vaat et mererannal! Tegemist on lääne-mõõkrohuga (Cladium mariscus). Väidetavalt ei paljunevat see liik meil ebasobiva kliima tõttu enam ammu seemneliselt, püsides veel vaid vegetatiivselt, vohades vanades kasvukohtades. Idapoolsest Eestist on mõõkrohi suuremalt jaolt hoopis välja surnud.
Siinne mõõkrohu kasvuala ei saa olla väga vana. Veel XIX sajandil asus siin ju soolakaveeline merelahe pära. Ka pole mõõkrohi suutnud luua veel lausalisemat vööndit. Leian neli üksteisest õige kaugel asuvat punti, suurim kuni kahemeetrise läbimõõduga, küündides mulle lõuani. Ja varte otsas helepruunid täitsa küpse moega viljad. Paistab, et ka mõõkrohi on üks kliima soojenemise näitaja. Siin Künaaugu ääres igatahes. Hoolimata näiliselt jahedast suvest on tänavu mõõkrohu vilju näha mitmel pool Hiiumaal.
Avarama vaate saamiseks kalpsan lugade vahelt avavee poole. Mudast paiskub üles mädahaisu. Mudakiht pole veel aga paks, kõikjal lasub selle all lubjakivine kõva põhi. Siin-seal vees kerkib üksikuid rändkive. Üldilme meenutab merelahte, ent siiski on tegemist juba järvega. Ka tammi taga laiuv Kirikulaht on kiirelt merega ühendust kaotamas. Peagi saab sellestki järv.
