Hiiumaa kadunud kullerkupud

Kullerkupp oli lapsepõlves mandril mulle tavaline metsalill. Kuid Hiiumaal on ta tõeline haruldus. Koos puisniitude kadumisega hääbusid ka kullerkupud. Veel viiekümne aasta eest, kui puisniite rohkelt alles oli – juba siis oli kullerkuppu Hiiumaal vähe, alla kümnel leiukohal.
Mõnes kohas peaks neid siiski veel kasvama. Näiteks Suursadama teeristi lähedal olla üks vana rikkalik kasvuala. Käisin ühel juuni algupoole päeval sealt otsimas – tulutult. Kadunud on kullerkupp ka Kuri kooli vastast niiskelt kaseliselt karjamaalt.

Kerema puisniidul peaksid nad aga siiski alles olema.
16 aasta eest ma seal iga­tahes kullerkuppe nägin. Too oli üldse tore retk. Pae­pealsed männikuvälud kubisesid pääsusilmadest ja hallidest käppadest, puisniidul uhkeldasid segiläbi jumalakäpad ja kullerkupud.
Nüüd olin taas selles kandis, Haavamäe piirkonnas, kus levib huvitav lopsakas lehtmets üksikute pärnadega ja leidub ka tamme.
Keremale jõudes ilmus teekraavi põhja järsult paekaljupind. Ent midagi oli siin viltu. Jah, teepervel küll mõned pääsusilmad, aga… Mujal ei paistnud ei silmi, ei käppi. Miks nad kadunud on? Puisniit on endiselt üsna ilusti alal, ehkki tükati võsastuma hakates. Ja näe: kullerkupud! Üks, kaks, kolm pundikest elumaja taga, kuid see oli ka kõik. Pere­mehe sõnul on kupud paraku puisniidult kadunud. Mõne aasta eest veel neid natuke oli… Aga kus kunagi oli siin kõik kuppe täis, kraaviserv paksult ja puha! Kuid enam pole karjatamist ja…
Ma sellepeale küsima, et karjatamist kullerkupp ju hästi ei armastavat? „Võibolla, kui liigselt loomi peal on, trambivad ära,“ vastas peremees. Aga muidu ei tahetud kullerkuppu süüa, ikkagi tulikaline. Tulikaid ju kariloomad ei söö.
Enne taha puis­niidule minekut kaesin lisaks neile viimastele säilinud kullerkuppudele põgusalt selle maja­poolse niiduala üle. Natuke oli halli käppa, natuke lilla ladvaga harilikku härgheina ja kollase korv­õisikuga madalat mustjuurt, nurmenukku ka. Muljet­avaldav oli suure käopõlle ohtrus. See kõige tavalisem orhidee võib Hiiumaa aedades isegi natuke nagu umbrohuks muutuda. Siin aga kubisesid käopõlled lausa tihedate pundardena.
No nii, värava taga avanes see peamine puisniit. Nagu suur segadusse ajav labürint oma sarapuudevaheliste käikudega. Oli aasu ja vaateid eri puudele. Lisaks kasele, haavale, lepale ja saarele lausa reeglipäraselt pärnasid, paar tamme kah. Sekka rändrahne, mõni kadakatutsakas. Rohustus valitsesid eeskätt võsaülased, ka mai­kelluke ja angervaks. Palju soo-koera­tubakat ning alt valgete lehtedega ja muidu pehme moega villohakat. Suured seljarohulaigud. Sinilillelehti. Viimased kevadise seaherne õied. Hirsstarna, käopõlle, ojamõõla, naati, sealõuarohtu, longus helmikat, härgheina, mustjuurt…
Näib aga, et angervaks hakkab peale trügima, mistõttu rohustu kipub lõpuks vaesestuma. Vaesumine ongi juba toimunud. Sest kuhu on jäänud kõik jumalakäpad? Või just nimelt tänavu otsustasid kõik maa all puhke­pausi pidada?
Ning parimagi otsimise peale ei jää silma ainsatki kullerkuppu. Nende kuldsed õiepallid peaks ju kaugele hiilgama. Miks nad nii äkki siit kadusid? Puisniit on ju endiselt alles, leidub päikesele avatud lagendikke, mis pole veel võsa ja angervaksa poolt ära vallutatud. Kuis küll see kullerkupp nii õrnuke ja pirtsakas siin Hiiumaal on? Justkui poleks see saar miski­pärast talle meelt­mööda. Muide, ka Saaremaal on ta olnud ikka peamiselt vaid idapoolmiku asukas. Ei tea, kuis ta sealmail on alles püsinud?
Jah, puisniit oma sarapuulabürindi, pärnade ja rahnudega on jätkuvalt olemas, kuid kupud ja käpad kadunud, kui poleks neid olnudki. Aga nad siiski kord olid. Tõestuseks on mul paar hägusavõitu fotot ­30. maist 2001. Ühel pildil kullendab rohus lausa kuus hajali kupuõit ja teisel vaatel lillatab kuppude sekka jumalakäppi…