Paljud vahemerelised puud-põõsad ahvatlevad oma ilusa välimuse poolest end siin põhjamaal toataimena kasvatama.
Paraku on see enamasti keeruline, sest talvel soojas toas haududa neile ei meeldi.
Kellel on null- kuni pluss- kümnekraadise temperatuurivahemikuga valge ruum, see on õnnega koos. Sellistes tingimustes võib talvitada mürti, õlipuud, korgitamme, mastikspistaatsiat, loorberit, rosmariini ja mitmeid teisi. Ka maasikapuud ja puiseerikat. Kahjuks kahte viimast Eesti taimeärid ei paku.
Oma puiseerika (Erica arborea) sain paari aasta eest botaanikaaiast n-ö rohevahetusena. Ta võlus mu kohe ära. Selline õhuline nõeljate tillukeste lehtedega puittaimehakatis. Olin seni (ja olen siiani) puiseerikat näinud vaid Põhja-Itaalias Garda järve ääres. Seal pangapealse lootammikus kasvas kõigest üksainus puiseerikapõõsas.
Se eerikaliik on mitmeti huvitav. Eemalt võib ta esmapilgul näida mingi okaspuuna. Kuid pisikesed valged kellukõied kõnelevad otse: tegemist on õistaimega, kes kuulub väga liigi- ja vormirohkesse kanarbikuliste sugukonda. Meie loodusest on talle välimuse poolest pisut sarnane kanarbik. Ent kui kanarbik kasvab vaid paari jala kõrguseks, siis puiseerika kümme korda enam. Ikka nii 6 m kanti. Väidetavalt vohavat Kanaari saarte metsades suisa 20 m kõrged eerikapuud. Sellist pilti tahaks näha!
Üldjuhul piirdub puiseerika levila Vahemere piirkonnaga, teisalt levib ta aga Aafrikas Etioopia mägismaal ja sealt veel kaugemalegi lõunasse. Väga omapäraseid maastikke võib leida Kagu-Bulgaariast, kus laialehiste metsade servades moodustavad kooslusi puiseerika ja meie kodune kanarbik.
Nagu enamik kanabikulisi, tunneb ka puiseerika ennast kõige paremini happelises pinnases. Paraku kipub ta soodsates oludes vohama liigagi kiiresti. Üheainsa aastaga jäi pott mu taimele liiga kitsaks ja mullu varasuvel kippus ta kolletuma. Istutasin ta suvaliselt metsaaia hapusse liivmulda. Eerika kosus ja viskas suve jooksul end poole suuremaks – kasvud olid kuni jalapikkused.
Sügisel pidin taime välja kaevamisel ta laiakspaisunud juurestiku üsna suurde potti toppima. Selge on, et sedasi kaua jätkuda ei saa. Puiseerika ei ole just sobivaim potitaim. Võrseid võib ju küll lühemaks kärpida, ent mida arvab taim tihe-tiheda peene juurestiku väiksemaks lõikamisest?
Kuigi mu eerika on veel nii noor, et pole õisi näidanud, pean juba plaani tema tulevaseks lõplikuks õueistutamiseks. Kas ta jääks meie oludes ellu? Paariks soojaks talveks ehk küll. Näiteks Kesk-Euroopas Bratislava botaanikaaias trehvasin ma mõne aasta eest tulbipuu all kasvavat mõne jala kõrgust puiseerikat. Kuid Lääne-Slovakkia talved on märksa leebemad kui meie saartel. Bratislavas vohavad ikkagi suured seedrid ja küpressid, kellest meie võime vaid unistada. Kuid õistaimed on okaspuudest visamad ja kasvatavad kahjustuste järel kergemini uusi võsusid.
Ühe väga karmi katse tegi mu Rapla tuttav. Tal õnnestus suisa Eesti taimeärist saada puiseerika ‘Alpina’. See on madalakasvulisem ja põhiliigist arvatavasti külmakindlam sort. Õige pea jäi too eerika potis nälga ja taime omanik viskas ta turbaaeda. Järgmiseks kevadeks oli eerika surnud. Nagu mälestusena hullumeelsest katsest pruunitas too rodode vahel terve suve ja järgmise talve. Kuniks mullu suvel ilmusid elusad haljad võrseotsad. Tõeline ime!
Oma puiseerikat loodan ma poputada vähemalt seni, kuniks õitsemisikka jõuab. Tulevik on aga tal paraku teada: ikka metsaaeda kanarbike sekka maha. Edasi oleneb juba puiseerikast ja järgnevast talvest. Mine sa hullu tea, äkki elabki talve üle?
