Kui vaadata Kärdla linna rattahoidlaid, näib, et liigse autostumisega siin probleeme ei ole. Ometi tuleb välja, et on inimesi, kes ei julge oma lapsi üksi kooli minna lubada, sest kardavad nende turvalisuse pärast. Seepärast sõidutatakse nad kooliukseni ja kuuldavasti lookleb hommikuti koolimaja trepis pikk autoderivi. Samuti laekub osavalda kirju, milles nõutakse linnaruumi rohkem parkimiskohti ja uusi liiklusmärke. Ehk, isegi, kui veel ei ole asjad nii kaugel, on nad autostumise poole kindlasti liikumas.
Aga mis oleks, kui Kärdla oleks hoopis selline linn, kus on autoteede asemel kõnniteed? Mitte täitsa ilma autodeta, aga selline, kus autod sõidavad aeglasemalt ja rahulikumalt nii, et jalakäijail on tunne, nagu nad ei oleks tee peal ees. Mis oleks, kui Kärdla poleks mitte lihtsalt jalakäijasõbralik, vaid lausa tema ja kergliikleja keskne väike linnake? Peamine eeldus selleks – lühikesed, veerand tunniga läbitavad vahemaad, on selleks ju iseenesest täidetud.
Linnaruum võib seda aga veelgi rohkem toetada ning maastikuarhitektide ettepanekud Kärdla tänavate ja haljastuse kujundamiseks soovitavadki sellega veel kaugemale minna. Säilitada Kärdla ajaloolist rohelusse uppuvat kuvandit ning kavandada tänavaruum selliselt, et see soodustaks jalgrataste veelgi suuremat kasutust ning autode ja jalakäijate sõbralikku kooseksisteerimist.
See võib näida järjekordse hullu ideena, ent näited, kus sellised lahendused on end õigustanud, on täiesti olemas. Inimeste tervisele on ju igasugune liikumine ja värskes õhus viibimine vaid kasulik. Eriti hea, kui tervisesammud saab täis ilma sellele liiga palju mõtlemata.
ja