Põhjamaa kevade saabumine on üks paras üle kivide ja kändude tulek – tihtipeale ei saagi siin sotti, millal ta õigupoolest kätte jõuab. Vahel tekib kevadeaimdus juba jaanuaris. Paraku on see enamasti pettus puha. Seejärel õige talv alles alata võibki.
Meie siin Hiiumaal olime tänavu päris heas seisus. Ei kuhjunud siin poole meetri paksust lumeladet nagu mitmel pool mandril. Ega need veebruari lõputud lörtsisajud muidugi meeldivad olnud, ent tasus end lohutada mõttega, mis siis saanuks, kui kõik see kupatus lumena oleks alla langenud. Aprilli algul kirjutas sõber Raplast, et neil lasub põllul veel 45 cm paksune lumekiht. Sellal kui linnatänaval majaseina ääres õitseb esimene võilill. Mäherdused kontrastid! Võilill seostub ikka mai lõpuga, mil va tüütu niitmise hooaeg pihta hakkab.
Märts oli haruldaselt püsivalt kontinentaalne. Öösiti langes temperatuur ligi miinus kümne kraadini, päeviti sõi aga päike vargsi järjekindlalt lund. Sipelgadki ilmusid pesadele. Ja rändlinnud saabusid. Lõokesed, kurvitsad, meikad, sookured ja kes kõik. Päevasoojad said tasapisi jõudu juurde, kuniks 24. märtsil juba pluss kaheteistkümneni trügis. Ja õhk sai lendlevaid liblikaid täis, kui natukese liialdatult öelda. Oli näha esimesi mesilasigi.
29. märts kostitas aga koleda lumemölluga ning vahelduvat talvist ilma jagus jürikuu esimesse nädalassegi. Kummaliselt mõjusid lumevaibast välja vaatavad värvilised krookused. Jonnakalt laulu löövate lindude kõrval kuulutasid vägisi kevadet ka igasugu lilled. Mis me küll teeks ilma võõramaiste, ent siin kodunenud lumikellukesteta – nemad on asendamatud! Siis muidugi veel lumeroosid ja lumekupud, mõistagi krookused ja… Kodumaistest tegelastest jõudsid esimesena, juba märtsikuus, mõned õied paotada sinililled. Ka esimesed paiselehed. Isegi kopsurohi. Ja näsiniined puhkesid ka. Näsiniin tundub alati paraja imena. Ta justkui polekski me oma looduse tegelane, nii võõrapärasena tunduvad tema lillatavad õitevitsad, sageli valge lume taustal.
Üheks mu lemmikumaks varakevadiseks õitsejaks on lepiklill. Küll on kahju, et tema pole suutnud iseseisvalt üle mere meie saartele rännata. Kuid alati on võimalus lepiklill ise omale istutada. Kunagi sain ma ühest hiiumaisest aiast omale lepiklilletutsaka. Ilmselgelt pole tema peenralill. Ta on parajalt niiskusenõudlik. Suisa nõnda, et paiguti ka porililleks nimetatud. Mandrimaal võib lepiklilli kohata nätsketes nõgudes, sageli hallide leppadega palistatud ojade ja kraavide kallastel. Nõnda kolisin endagi lepiklille puisniidumetsa kõige niiskemasse lohku. Aastatega on ta seal tublisti laiali roomanud, ent mitte tihke vaibana. Ja üldse ei näi ta seal ülemäära lopsakas. Nojah, ikkagi võõrliik siin saarel, eks ole… Aga ju ta alles otsib seda õiget kohta. Igatahes natukese kõrgemal veerul on mõni vars täitsa korralik.
Tänavu leidsin esimesed puhkemisvalmis lepiklilleõied juba päev enne kevadist pööripäeva. Justkui väikesed rohelised roosiõied nägid välja nood kõrglehtede rosetid, seas tibased õienupud.
Aprilli algul, peale üht järjekordse lörtsikihi sulamist, avastasin lepiklilled juba õitsemas. Ikka väga erekollased täpikesed. Tasapisi hakkasid ka ümbritsevad kõrglehed kollakat tooni omandama. Nagu mingi piimalille moodi käitumine see kõrglehtede värvi muutus. Tegelikult kuulub lepiklill hoopis kivirikuliste sugukonda.
Kokkuvõttes, lepiklill on üks täitsa isemoodi lill. Kõigi oma ületalve elavate ümarate, pealt piikkarvakestega kaetud lehtedega, varase õitsemise ja värviliste kõrglehtedega. Ühtviisi tagasihoidlik, ent ometi silmapaistvalt ilus. Mul on hea meel, et lepiklill on saanud osakeseks mu Hiiumaa kevadetest.
TAPIO VARES
