Aasta esimene kuu on läbi. Unine selle kohta kuidagi öelda ei saaks. Vallaeelarve põletas. Tuulikud lükati kaldast kaugemale. Naaditeater purustas Kärdla kultuurimaja publikurekordi. Võeti maha Pühalepa kiriku tornikiiver. Saime uue lennuki. Päris tugev algus.
Transaviabaltika viimane, reedeõhtune ja Diamond Sky esimene, laupäevahommikune lend erinesid nagu öö ja päev. Üks oligi õhtul pimedas ja teine hommikul valges, aga reede õhtul valitses Kärdla lennujaamas vaikus. Muidu tavaline, aga ühel hetkel hakkas see venima. Lennuk hakkas hilinema. Piloodid tahtsid enne reisi saarega hüvasti jätta.
Nad on siin töötanud kuus aastat. Kohalike jaoks juba natuke „omad poisid“. Need, kes iga lennu alguses sind tervitavad ja kelle selga terve lennu aja vaatad. Küllap neilgi oma side kohaga tekkinud ja seda oligi vaja tähistada. Edasi lähevad mõlemad lendurid tööle suurema lennuki peale AirBalticusse. Ja neil oli selle üle hea meel. Ka lennujaama töötajad ütlesid, et rõõmustavad poiste üle.
Nagu viimases lehes rääkis Margus Soonlepast mälestuste hõlma vajunud lennukist, mida nimetati Metsavahiks, jääb nüüd mälestuseks lennuk, kus olid pilootidega justkui ühes kabiinis ja võisid nende õlga patsutada. Lennuk, mis peatus otse oma angaari ukse ees ja sealt paistsid teised väikesed lennukid ja oli tunne, nagu oleks eralennuki peal.
Aga ei. Me ei ole kurvad. Suuremat lennukit on vaja. Eriti rõõmsad on transpordi korraldajad ja turismiasjalised. Juba esimesel lennul oli 23 reisijat, mis on rohkem kui väiksemasse oleks mahtunud. Ja muidugi mõjutab see Hiiumaa kuvandit ka, milline lennuk siia lendab. Uue lennukiga muutub see kõvasti kaasaegsemaks. Jääme lootma, et ajutisest hankest saab püsivam.
Piret Eesmaa
