Nüüd, mil 20. Kõpu külade päev on minevik, palun meenuta, miks te sellise poolsaare külade kokkutuleku koos Lea Põllustega algatasite?
Vastab Svetlana Reinmets: Lea tuli Kõpu väikelaste päevahoidu õpetajaks. Kui töötad koos lastega ja oled ise keskeale lähenemas, otsid ikka kohta, kus on juured. Istusime Lea juures ja tema esikus oli plakat sõnadega: “Kuni su küla veel elab, elad sina ka…” See lause hakkas meie peas mängima ja sellest saigi Kõpu poolsaare külade päeva juhtlause. Me soovisime, et inimesed on uhked oma kodukoha üle, et lapsed tahavad koju tagasi tulla, et inimesed, kes on siia elama tulnud, kohanevad tänu koostegemistele kohaliku elu-oluga.
Kas Kõpu külade päev on teie soovid ja seatud eesmärgi täitnud?
Me soovisime, et kui iga küla kutsub enda külla külla, tehes seda just omamoodi ja enda külatavasid arvestades, saavad külaelanikud, nii uued kui vanad, koos pidu tehes kokku ja läbikäimine kestab ka edaspidi peale pidu. Samuti saavad poolsaare teised külad ja kaugem rahvas just sel päeval piiluda korraldajaküla tagatubadesse ning koos jutustada ja pidutseda. Kui küsida, kas see mõte on eesmärgi täitnud, siis jah, nii otseses mõttes kui kaudselt. Meie poolsaarele hakkas tekkima külaseltsinguid, kes oma külades võtsid asjade korraldamise ohjad. Kõpu külades kasvab elanike arv siiani. Selle ajaga on uus põlvkond peale kasvanud ja tõsi on see, et just sellel päeval on meie suureks sirgunud lapsed kodus ja mõnel perel lapselapsedki kaasas. Seega Hiiumaa ja Kõpu ei ole vananev saar, vanad on lihtsalt saart hoidmas, seniks kuni noored tagasi tulevad ja ohjad taas haaravad.
Külade päeval korraldatud küsitlus andis tulemuseks, et peaaegu kõik 20. Kõpu külade päeval osalenud soovivad selle jätkumist. Samas on päeva osalejate arv, eriti peale koroonapandeemiat, varasemast oluliselt väiksem, seekord alla 200. Ka pole olnud lihtne leida uut korraldajaküla, et külade päev liiguks külast külla nii nagu algusest peale olnud. Mis oleks lahendus?
Jah, seekord sai otsitud küladepäeva uba. Ja uba oli selles, et me siiski tahame vaadata, kuidas teised elavad ja millega tegelevad. Samuti tahame pidutseda ja olla rõõmsad koos oma inimestega. Nendega, keda me juba tunneme ja neile, keda ei tunne, tekitada tunde, et meiega koos saab tunda end mõnusalt. Oluline on see, et inimesed soovivad koos käia ja see, kes korraldab järgmise peo oma külas, on selle üle uhke. Järgmise aasta uhketeks said Ülendi ja Tiharu küla.
Mis Sulle seekordsest külade päevast eriti meelde jäi?
Sellel küladepäeval oli palju emotsioone. Nii palju pisikesi lapsi meie uuel mänguväljakul siblimas, inimesed, kes aitasid selle päeva teha just selliseks nagu see päev sai, imetabane maal, mille kunstnik Tarrvi Laamann jättis meie pidu kaunistama. Emotsionaalsemalt jäi meelde kaks hetke – lipu heiskamine mõttega, et see ei kordu enam sellisel kujul ja teine hetk, kus ma oma noorema poja Robiniga, kes oli ka peo peakorraldaja, andsin üle järgmise küladepäeva korraldajaküladele puidust poolsaare kaardi. Need olid nii vastakad emotsioonid, aga… kuni su küla elab, elad sina ka.
Küsis HARDA ROOSNA
