Connect with us

Mõttehiidlane

Suvi, mil hakkasin päriselt mõistma oma vanaisa

Piret Eesmaa.
Enne tänavuse aasta 24. veebruari olin ma ikka peast juba üsna eurooplane. “Ah, mis lippudega lehvitamine ja mis hümni laulmine, jne…” Nüüd, kuus kuud hiljem, olen esimest korda elus hakanud Eesti lippu nähes ja hümni kaasa lauldes tundma mingit sarnast eksistentsiaalselt olulist identiteediküsimust, nagu ma kujutan ette, et tunneb… mu vanaisa.

31 aasta tagusest taasiseseisvumise ajast mul mingeid erilisi suuri emotsioone meeles ei ole. Mäletan Urmas Liivi AK uudiste eetris, mingi imeliku pildiga oma pea kõrval. Nüüd tean, et see oli tank. Aga lapsena ma ei saanud sellest pildist mitte midagi aru. Me olime Valtus. Ei olnud Hiiumaal. Ja ma mäletan, kuidas vennaga sõjast rääkisime. Mina arvasin, et põgenen metsa. Valtus oli siis hästi suur ja sügav mets. Tema arvas, et tankid saavad mu sealt ka kätte.

Õnneks siis sõda ei tulnud. Ja mida aeg edasi, seda kaugemasse minevikku paistis see kõik jäävat. Aga tänavune 24. veebruar tõi pinnale kõik selle, mida mäletab mu keha, isegi, kui ma sellest teadlik ei olnud ja isegi, kui seda kõike minuga kunagi juhtunud ei ole.

Esimesed kaks kuud ärkasin igal ööl kell viis üles: “Nüüd! Nüüd see algas.” Uinuda ei suutnud: lugesin uudiseid, et veenduda, et see kõik on ikka ainult seal. Kui uudistes oli mingeid viiteid, millest aru ei saanud, guugeldasin. Talvesõda. Jätkusõda. Tšetšeenia sõda. Vietnami sõda. Külm sõda. Afganistani sõda. Isegi Teine maailmasõda. Vaatasin Jupiterist “Allakäiku”. Netflixist “Winter on Fire”. “Rahva teener”. Igal hommikul Facebookist Igor Taro, Teet Kalmus ja Rainer Saks. Kõik kolm. Igal hommikul. Lisaks Delfi otseblogi ja Ekspressi sõjapäevik. Midagi Levilast. Ja Instagramis umbes kuus kontot. Iga päev.

Kartsin lennukite häält. Vaatasin kahtlustava pilguga kõiki suuri autosid. Äkki nad veavad katte all salaja sõdureid. On sunnitud vedama. Õhtuti ei saanud uinuda, sest äkki tullakse merelt. Kuidas ma põgenen. Äkki praam on rahvast täis. Nii aeglane on see ka. Kui autoga, siis äkki me ei saagi sellest Suwalki koridorist läbi. Äkki see on siis juba lukus. Kui laevaga, siis äkki meid pommitatakse sadamas järjekorras seistes kõiki surnuks. Äkki rünnatakse merel. Hiiumaal võiks olla otseühendus Rootsiga, kui jamaks peaks minema.

Sellised mõtted. Iga päev.

Aga Ukraina pidas vastu. Ja õudsete uudiste kõrval elasid nad igapäevast elu edasi. “Kui ukrainlased saavad, pean mina ka saama!” otsustasin. “Pealegi, siin ei ole ju sõda.”

Justkui ei ole.

Aga on selline suvi, kus igat mõtet saadab sõda. Isegi, kui ma ei loe enam kolme kokkuvõtet, vaid ainult üht. Isegi, kui ma saan juba öösiti magada. Isegi, kui kõiki uudiseid enam jälgida ei jõua. Siis ikkagi on selline suvi, kus vaatad oma last ja seda, kui rõõmsalt ta ringi jookseb ja mõtled kohe Ukraina lastest, kes keldris peidus on. Või midagi veel hullemat. Selline suvi, kus näed hobust karjamaal söömas, aga mõtled, kuidas Ukrainas põlevad tallid koos elusate loomadega. Kui valus neil on. Selline suvi, kus rahvamassis kontserdi ootel mõtled, kas see elu on kõik võlts ja võib iga hetk lõppeda. Selline suvi, kus oled õhtul rannas ja igal pool on rahu, luiged ujuvad ja sina ka, aga mõtled, kas siia võiks lennata rakett. Kas siit võiks vihiseda mööda sõjalennuk? Kui seda rahu ja vaikust tuldaks okupeerima, kas see oleks ikka samasugune? Kas see oleks võimalik? Kas Hiiumaa oleks ikka Hiiumaa?

Kas see oleks võimalik, kui me ei saaks enam eesti keelt rääkida. Oma kirjanikke armastada. Oma muusikuid jumaldada. Kui ei tohiks enam rääkida seda, mida mõtleme. Kui peaksime olema vait ja kuulama valesid ja nendega leppima. Kuidas te tegite seda, vanaemad ja vanaisad? Kuidas te hakkama saite?

Mina ei ole sel ajal elanud, aga mu geenid on. Ja nad mäletavad. Ja tunnetavad seda kõike nii teravalt. Kõik on justkui hästi, aga ei ole ka. Justkui on rahu, aga ei ole ka. Selline suvi, kus olevik on suurem kui peaks. Sest tuleviku kohapealt hoiavad kõik hinge kinni. Sisetunnet ei ole. Iseenesestmõistetavust ei ole. Kõik võib korraga muutuda. Ja kõik teavad seda. Aga loodavad, et ei muutu.

Veel lugemist:

Ahto ilmajutud

Näib, et talvel enam pikka pidu pole ja suurt pakast enam ei tule. Välistada ei saa aga lühiajalisi ja teravaid külmalaineid. Eesolev nädal tuleb...

Uudised

Pressinõukogu arutas Kärdla osavalla vanema Aivar Viidiku kaebust Hiiu Lehes 29. detsembril 2023 ilmunud artikli „Arvo Haasma paneb Kärdla muusikakooli juhtimise maha“ peale ja...

Arvamus

Mäletan jutuajamist naabrinaisega eelmise aasta suve lõpus. Tere-tere, kuidas läheb, ei tea, mis see ilm ka toob.  „Ei, niisugust kuiva juunikuud ei mäleta, et...

Digileht

Hiiu Leht 23.veebruaril Transpordiamet esitas aastaid valeandmeid Kärdla kool vajab klaverit Hiidlased panid narvakad hümni laulma Sündinud Eesti riigi sünnipäeval Lugu poolsaare moodi saarest...