Täpselt rahvusvahelisel heategevuspäeval jõudis Käina päästjateni annetus Soome Kajaani vabatahtlikelt – 23 paari villaseid sokke.
Kingituse kohaletooja, Emmaste valla kultuurijuht, Anne-Ly Torstensson rääkis, et Soomes on palomiehille sokkide kudumine üsna levinud. Korraldatakse lausa kampaaniaid, kus käsitööhuvilised koovad sokke ja kingivad need tuletõrjujatele.
Kajaani linnas, 600 km Helsingist põhja pool tegutseb sealse kirikukogukonna juures grupp vabatahtlikke aktiviste, kes heast tahtest tahavad inimestele rõõmu valmistada ja korraldavad heategevuskampaaniaid. Eestvedajaks on noorsootööspetsialist Peter Ingman, kes sel suvel ka Hiiumaad külastas ja Emmastes mõned noorte õpitoad läbi viis.
Torstensson ütles, et Hiiumaaga tutvus Ingman aasta tagasi tänu hiidlasele, kes Soomes reisides talle Hiiumaast rääkis. Kes see hiidlane oli, seda Torstensson ei tea, kuid Kajaani vabatahtlikel, kes aastaid teinud heategevuslikku koostööd Eesti eri paikades, tärkas huvi ka meie meretaguse maa vastu. Torstenssonist sai nende vahendaja ja tal on juba neljal korral tulnud olla kingitusetooja toredas rollis.
Käina päästjaile mõeldud erivärvilisi sokke oli suur pappkastitäis – halle, siniseid, punaseid, triibulisi, ruudulisi, ühevärvilisi ja nagu Anne-Ly üle lugenud – neljal eri viisil kootud kannaga.
Meie päästjad olid algul üsna tagasihoidlikud sokke näppima-valima. Ehk sellepärast, et ajakirjanik pildiaparaadiga juures passis. Esimene söakas oli Varto Lillema, kel väike jalg ja kes küsiski endale kõige väiksemaid sokke. Proovis jalga punaseid, millised Anne-Ly talle karbist ulatas. Sokid olid parajad ja jäetigi kohe jalga. Varto tänas sokkide saatjaid ning kiitis oma naist, kes samuti usin kuduja. Ühtäkki meenus Vartole oma tädi, kes 40 aastat tagasi tallegi sokikudumist õpetas. Ühe soki sai poiss valmis, kuid kudumine meeldima ei hakanud ja Varto tahtis valmis saanud soki üles arutada. Tädi ei lubanud. Tegi hoopis ise teise lisaks. Mis kõige huvitavam, tädi kudus sokke n-ö tagurpidi, alustas varbaotsast ja lõpetas säärega. Nii ka Varto.
Villane sokk ruulib
“Ütle neile kõigile edasi meie suur tänu,” ütles Hiiumaa päästepiirkonna juhataja Hannes Aasma Torstenssonile.
Aasma selgitas, et sokid on päästjate põhivarustuse üks ja väga oluline osa, mida riik tuletõrjujale ei anna. Samas kasutatakse turvasaapa sees enamasti just villast sokki ja isegi suvel.
“Villase soki eelis on, et see on soe ka siis, kui märjaks saab, ja kui näiteks metsatulekahjul tuleb pikki vahemaid kõndida, ei hõõru saapad jalgu villi,” selgitas Aasma. Veel üks pluss on see, et villase lisasoki saab väljakutse puhul hästi ruttu jalga.
Just sellepärast kulub päästjatel villaseid sokke päris palju. See, kui kaua üks sokk vastu peab, sõltub nii läbikõnnitud teekonnast kui sokimeistri töövõtetest – topeltkannaga sokk kestab kauem. Kaasaegsed saapad söövad sokke vähem, vanasti, kui tuletõrjujad kandsid kummikuid, kulus neid veel rohkem. “Kui nooremad pole ehk harjunud villast sokki kandma, siis vanemad mehed kannavad neid hea meelega,” kinnitas Aasma.
Komando noorim, Jürgo Tamsalu ütles hoopis, et tema on täielik villase soki fänn: “Kogu aeg kannan!”
Heategu ei unune
Aasma meenutas, et viis-kuus aastat tagasi tegid päästjaile samasuguse üllatuse Käina käsitöömeistrid. Need sokid on ammugi ajaloo prügikastis, aga heategu ei unune, nentis Aasma: “Meie saime sokid ja nemad said heateoga panustada – need on toredad asjad.”
