Ühel novembrilõpu päeval jäi mu pilk pidama kodumetsa kraavi kõrgel serval imelikule tutile. Selline roheroheline üle nelja tolli pikkuste pehmete niitjate lehtedega rohututt. Ootamatult ilus.
Kohe selgus, et veidi eemal on terve kraaviperv neid täis. Milline super muru sellest rohust saaks! Või ka näiteks kiviktaimlas oleks ta vist vägagi pilkupüüdev. Kuid arvata on, et teda ei kasutata meil muruna, veel vähem kiviktaimlas. Ikkagi rabastuva männimetsa taim, kas ta muudes tingimustes üldse hästi edenekski?
Nii või teisiti tekkis mul tahtmine teada saada, kellega tegu. Õnneks leidus ka räsitud kõrsi, mistõttu viiskümmend tarnaliiki, hunnik lugasid ja alsid sai kohe välistada. Niisiis kõrreline. Oh need kõrrelised! Ma olen nende tundmaõppimises täiesti lootusetu. Pealtnäha on enamus nii paganama sarnased. Teisalt, kui süvenema hakata, siis leidub vägagi eripalgelisi. Kuid määramiseks on nad ikkagi kole keerukas rühm.
Kõige lihtsam, kui tuleb keegi botaanik ja ütleb: see on see. Näiteks ühel suvel käisid mandrilt mõned botaanikud mul metsaserva aeda kaemas ja üks hüüatas: vaata kui ilus näeb seal see sookastik välja! Oli jah ilus graatsiline puhmas. Sestpeale on ta mul raudpoltnael selge. Lisaks metskastik. Või ei… Taimede Kukeaabitsat lapates selgus, et see võimsakasvuline ja kopsakate argentiina pamparohtu meenutavate peadega kõrreline aias ja metsas on hoopis jäneskastik!
Igatahes ilge tegelane kui pead temaga niidetavas murus arvestama. Ta ei kavatsegi alla anda ega taanduda. Kui muu rohi püsib peale niitmist ilus madal kaua aega, siis va vastik kastik viskab juba kahe-kolme päeva pärast taas jõulised harvad libled üles.
Aga kuhu ma jäingi? Õigus, selle igihaljana näiva murusiiliku juurde. Eesti Taimede Kukeaabits on tore raamat, enamasti saab pilte vaadates otsitava taime kätte.
Kuid sedakorda polnud see üldse lihtne. Lappasin aina uuesti ja uuesti. Näed sa, nagu oleks salunurmikas? Tekstis oli silmatorkav lause: varrelehed hoiavad veidi ülespoole, nagu hüüaks natside tervitust. Vahi natsirohtu!
Kuid tema polnud siiski otsitav. Tuli 1999. aasta kuivem, ent ehtne taimede määraja appi võtta. Kippusin sellega ka ei tea kuhu jõudma. Lõpuks tulin päris esimese kõrretaime juurde tagasi, sest see lihtsalt pidi olema see! Ehk siis võnk-kastevars ehk palu-võnkvars. Näed, isegi see aetakse keeruliseks, toppides taimele mitu nime. Määraja kirjeldas: juurmised lehed rohirohelised, pehmed, niitjad, siledad. Siis tuli segadusseajav jutt lehe viiest kandist, mida ma oma töntsi silmaga ei näinud. Taimede Kukeaabits lisas, et juurmised lehed tunduvad näpu vahel rullides õrnalt kandilised nagu vene teeklaas. Hmh? Igatahes on ta Eestis tavaline ja kasvab nõmmedel ning kuivemates rabastuvates metsades. Võib arvata, et metsakuivendus nüüd alles paneb mul need võnkvarred ehk kastevarred muruna vohama.
Samas üle kahe jala kõrged koltunud kõrred nende siilikute kohal, vähemalt praegusel ajal, teab mis
dekoratiivsed pole. Aga noh, mis taimel ilust. Kõrged kõrred on ju vajalikud tuultolmlemiseks.
Muide, leidsin hiljem veel kõrsi lisaks. Nende tipuosa võnkleb üksjagu, seega võnkvars mis võnkvars.
