Toomas Kokovkin 
TOOMAS KOKOVKIN Hiiumaa muuseumi Pikas majas on veel vaid 18. märtsini näha valik Peeter Toominga fotosid ja viis lühifilmi, seega tasub sealt läbi astuda, et väärt näitus oma silmaga üle vaadata.
Fotonäitus on kummaline selle poolest, et ühelt poolt on jäädvustatud hetki aastakümnete tagusest elust-olust, teisalt on nendes fotodes ja filmides midagi aegumatut, sellist, mis mõjub praegugi kaasaegsena ning kahtlematult isikupärasena.
Muuseumi juhataja Toomas Kokovkini sõnul jõudis Toominga näitus Hiiumaale tänu meie Nelja Nurga Galerii kontaktidele, tänu Kalli Seinale: “Näituse koostaja ja omanik on kõrgema kunstikooli Pallas fotoosakond ning heas koostöös osakonna juhataja professor Peeter Linnapiga me näituse Pikka majja tõime.”
Kokovkin selgitas, et kui galerii toob Hiiumaale uut ja värsket kunsti, siis muuseumi kunstinäituste kaudu püütakse näidata varasemaid kultuurikihte ja Tooming kuulubki juba fotoklassika hulka. “Minu meelest on see näitus huvitav vaimse poole pealt, just ajaloolises kontekstis,” ütles ta. “Tegu on ju enamasti 1960–1970ndate aastate kihiga. Näha, mida otsiti, milliseid piire kombiti, kuidas seda saavutati klassikalise fotograafia võtetega – see on väga põnev.”
Professor Linnap kasutab näituse tutvustuses Toominga visuaalse käekirja kohta spetsiaalset sõna – “toomingalikkus”. Selle lahtimõtestamiseks läheks vaja rohkem ruumi kui leheveergudel võimalik. Olgu siinkohal nimetatud vaid mõned jooned, mis näituse kuraatori sõnul “toomingalikkuse” juurde kuuluvad – kontseptuaalsus, provokatiivsus, kujutise perspektiivi muutmine, pildi osade vahel “ebaloogilise” suurusvahekorraga koosluste loomine, tõsi-mustade pindade kasutamine jpm.
Toomas Kokovkin aga juhib vaatajate tähelepanu sellele, et kuigi enamik pilte on trükitud tänapäeva tehnikaga, siis mõned suuremõõtmelised fotod on veel Peeter Toominga enda valmistatud pimikus n-ö märjal meetodil päris fotopaberi ja suurendajaga. “Neid on huvitav võrrelda,” tõi ta esile näitusefotode tehnilisi nüansse, mis muidu ehk märkamata jääksid.
Näitusel on võimalus vaadata ka viit lühifilmi, milles Peeter Tooming arutleb selle üle, kus elutõest saab kunstitõde, millal saab fotost kunst ja millal on tegu kunstliku fotoga. Need otsingud peegelduvad ka tema fotodes, millel on justkui mitu kihti. Iga vaataja suhestub autori loodusse läbi oma vaatenurga, läbi oma filtrite. Seetõttu võib saada väga erinevaid vastuseid küsimusele, kas igapäevast elu-olu on võimalik fotol niimoodi kujutada, et see mõjub kunstina.
Kokovkin, olles ise samuti fotograaf, ütleb, et tema arvates ei ole piiri igapäevaelu jäädvustavate ja kunstfotode vahel: “Suurim oskus on jäädvustada igapäevaelu parimal kunstilisel ja fotograafilisel tasemel.”
Muuseumi teadusdirektor Helgi Põllo teadis lisada, et Peeter Tooming käis pildistamas ka Hiiumaal ning tegi siin mõned dokumentaalfilmid. Täpsustamisel selguski, et kui Tooming tegeles oma viimase suurema kontseptuaalse tööga “55 aastat hiljem”, pildistas ta 1994. aastal teiste Eesti paikade seas ka Hiiumaal samu paiku, mida oli pildistanud postkaardipiltnik Carl Sarap 1938. aastal. Nii on jäädvustatud väärtuslikud “enne-ja-nüüd” vaated Kärdla keskväljakust, Kärdla elumajast, kalevivabrikust, Kõrgessaare sadamamuulist ja Reigi kirikust.
Seda suurt üleeestilist võrdleva fotograafia alast tööd peab professor Linnap Peeter Toominga loominguliselt suurimaks panuseks Eesti kunstiajalukku, seda enam, et selles võrreldi visuaalselt keskkonda kahel nii erineval ajajärgul. Lisaks on tema sõnul tähelepanuväärne, kuidas fotograaf suutis muuta vaataja kaasosaliseks – leidjaks, hindajaks ja järeldajaks nii, et selgitavaid tekste polnudki enam vaja, kuna foto ütles kõik.
KATI KUKK
