HARNO Istun Palupõhja looduskooli köögis, minuga sama laua taga on kolm noort, kes on viimased kaks tundi püüdnud määrata ühte konna, paari taime ja kolme liblikat. Ma üritan neid omal moel aidata, kuid enamus ajast kulub sellele, et pigem on see kõik üdini naljakas, jutt kaldub hoopis teistele teemadele ja see kõik kokku ei näe üldse õppetöö moodi välja. Ometi see on õppimine. Lihtsalt teistsugune.
Mul ei ole kahekümne aasta jooksul igav olnud. Kuidas saakski. Igal aastal tuleb uus lend noori, koosseisud on erinevad, muutuvad ajas, nende soovid ja mõtted liiguvad järjest kiiremini. Selleks et sellega sammu pidada peab ise sama kiiresti liikuma. Raamatus “Alice Imedemaal” püüab Ärtu Emand Alicele selgitada: “Selleks, et paigal püsida, pead sa järjest kiiremini jooksma”. Evolutsiooniline võidujooks. Mulle tundub, et õpetajatööga on samamoodi. Selleks et noortega sammu pidada, peame me pidevalt järjest kiiremini liikuma. See ei lase rutiinil tekkida. Olgu, mingi rutiin tekib ikka, see on hea, sest see aitab ära teha suure osa sellest tööst, mida saab teha mehaaniliselt. Ka seda on vaja.
Need kolm noort siin laua taga said oma liblikad määratud. Liblikad on mu hobi. Nagu ka linnuvaatlused, maalimine, ratsutamine. Kõik need võtavad omajagu aega, kõik on natuke koolitööga seotud. Samuti on vaja aega oma lastele, tahan olla oma elukaaslasega, lugeda ja veel palju muud. Seda kõike saab õpetajatöö kõrvalt teha. Kuid selge piiri tõmbamine kodu ja töö, töö ja puhkuse, iseenda ja töö vahele on ikka igaühe enda teha. Koolitöö võib võtta väga palju aega. Kui on näha, et koormust on palju, siis pole midagi parata, osa sellest tuleb ära anda. Iseendale vajalikku aega ei tohi tööle ära anda. Sageli võtab õpetaja endale kohustusi, mis ei kuulu talle. Seda peab vältima.
Kuidas saate hakkama tülikiskuva lapsevanema, kiusliku õpilase, töökoormuse või läbipõlemisohuga?
Kool on väike ühiskonna mudel. Siin peab arvestama kõigi nende muutustega, mis ümberringi toimuvad. Kui me oskame nendega kaasa minna, siis on hästi. Me ei tohiks ega ka saa oma klassiruumis muuta õpilaste maailmavaadet, mida kujundab nende ümber olev sootsium. Pereväärtused on erinevad, poliitilised vaated, elamisemustrid, soovid ja vabadusetung jne. Viimasel ajal tundub, et mida paremaks läheb elu, seda nõudlikumaks muutub inimene, ka väike inimene ja kujunev noor. Need, kes rohkem mõtlevad, kellele on antud võimalus arutleda, kellel on valikuvõimalused, need suudavad oma soove ka selgemalt väljendada, on tolerantsemad ja paindlikumad nii iseenda kui teiste suhtes. See kõik esitab õpetajatööle omamoodi väljakutse. Eks siis peab püüdma sellele vastata, alati see ei õnnestu. Eks siis teine kord teen paremini. Õpetajaamet on “settimisega” amet. Karjääriredelit siin ei ole. Vähemalt minu jaoks mitte. On vaid pidev areng, enesearendamine, nuputamine, leiutamine, vaatlemine, katsetamine. Kes enam areneda ei jõua, see peaks mõne aja pärast loobuma. Mitte kohe, vahepeal on hea võta hoog maha, et siis uuesti värskelt edasi minna.
Mulle näib, et õpetajatöö on viimasel ajal muutunud populaarsemaks, töökeskkond läinud paindlikumaks nii füüsiliselt kui ka sisuliselt. Me saame teha väga palju teistmoodi kui 10 või 20 aastat tagasi. Lihtsalt endal peab olema fantaasiat. Ma näen järjest enam noori, kes soovivad kooli tööle tulla, ma näen noori õpetajaid ja nende entusiasmi. Mõne alustava koolmeistri entusiasm raugeb ja ta valib midagi muud, kuid paljud jäävad. Õpetajaamet ei ole enam see alamakstud ja tohutu töömahukas amet, ka siin on tööajas ja -tasus paindlikkust palju rohkem kui varem.
“Te olete mees, miks te õpetaja olete?”
Minult on seda sageli päritud. Ma ei tea tegelikult, miks on kooliõpetajatööst saanud naiste pärusmaa. Algselt oli kooliõpetaja ju mees. Meenutagem kasvõi Lutsu tegelasi – peaaegu müütilised õpetajakujud Laur ja Julk-Jüri. Samas ei ole oluline, kas õpetaja on mees või naine. Isikuomadused on olulisemad. Kõik mehed ei sobi õpetajatööks. Samuti ei sobi selleks kõik naised. Lihtne ja selge – õpetajaamet ei ole soopõhine, see on isikupõhine. Miks meil on rohkem naisõpetajaid? Ameti atraktiivsuse puudumine? Ühiskondlik surve, et see ei ole meeste töö? Kõhutunne ütleb, et vähesed mehed, kes koolmeistri ametit peavad, saavad sageli suurema tähelepanu, kui naised, kes teevad oma tööd sageli palju paremini. Haruldused paistavad silma. Seega võiks olla atraktiivsust meeste jaoks piisavalt.
Mõnikord on mul tunne, et õpetaja kujund on nagu Jüri Arraku maalil olev fantaasiaolend kolme pea ja kaheksa käega sootu ja eatu tegelane, kes kõnnib müütilisel, pidevalt muutuval maastikul, et luua habrast korda ja jagada juhiseid oma oskuste ja tõekspidamiste raames, püüdes seejuures mitte rikkuda seda eriilmelist ja mitmekesist maailma, mis tema ümber on. Ehk see ongi nii?
Toimetaja
HARDA ROOSNA
