1949. aasta kevadel õppisin Jausa 7klassilise kooli 5. klassis. Kool oli samasugune kui sajad külakoolid tolleaegses nõukogude Venemaa poolt okupeeritud Eestis, mille ametlik nimi oli ENSV.
Too tähekombinatsioon tähendas ametlikult Eesti Nõukogude Sotsialistlikku Vabariiki, rahva hulgas nimetasid seda paljud aga teisiti: Enne Nälg Siis Viletsus.
Klassiruumis istuti enamasti paaris ja selleks olid kahele õpilasele mõeldud kaldus tasapinnaga mustaks värvitud koolipingid, mille äärel süvendid tindipottide ja sulepeade tarvis.
Märtsikuu lõpu esmaspäeval läksin kooli, istusin oma kohale, kuid minu pinginaabrit Ennot kooli ei tulnud. Enno oli kohusetundlik poiss ja õppis hästi. Mis juhtus, et Enno kooli ei tulnud? Tund lõppes ja järgmise vahetunni ajal käis õpilaste seas jutt, kus tarvitati sõna “küüditamine” ja räägiti, et kolm Jausa kooli õpilast olla ära küüditatud. Mis see kõik tähendas, jäi mulle esialgu segaseks. Alles siis, kui koolipäev lõppes ja kodus ema juures olin, selgus selle sõna tähendus, õigemini küll selle emotsionaalne vaim, mis oli suur hirm. Küüditamine tähendas vägivaldset kodust äraviimist kuhugi tundmatusse ja see tundmatus oli tõenäoliselt Siber. Siberi mõiste aga seostus juba ammust aega mingi kauge, külma ja hirmsaga. Sain teada, et minu pinginaaber Enno ja tema pere, Luguse küla Jõe talu Rüütelmannid, olevat Siberisse saadetud. Miks? Põhjus jäi tol korral lahtiseks ja kogu lugu selgus alles siis, kui olin seda ligi 60 aastat hiljem Enno enda suust kuulnud.
Enno isa, Paul Rüütelmann, töötas väikese Luguse jõe vesiveskis, kus ta ümberkaudsete talude vilja leivajahuks jahvatas. Pisike vesiveski ei olnudki Enno isa oma, vaid kuulus ta lähisugulasele.
Küüditamise aktsioon aga oli pikalt ja hoolikalt planeeritud üritus, mis suunati ärksamatele, haritumate, jõukamate ja lugupeetud perede vastu ehk ära tuli koristada mõtlev inimkond, et teisi hirmu all hoida. Küüditamise eeltööna käis endise Eesti Vabariigi ametnike, poliitikute ja ärimeeste tagaajamine, aga ka nn kulakute otsimine. Hüüdnimi “kulak”, vene keeles rusikas, tulenes tollase Venemaa külaelust, kus toimus varanduslik kihistumine, levisid kadedus, peidetud vihavaen ja üksteise peale kaebamine. Kulak oli sovjetlikus kõnepruugis nn külakurnaja, tegelikult aga lihtsalt jõukam talupidaja.
Enno isa, Paul, ei olnud mingi külakurnaja, kuid ometi tehti ta 1948. aasta sügisel kulakuks. See, et isa töötas väikeses vesiveskis ja jahvatas leivavilja, oli kulakute n-ö normi täitmiseks piisav argument.
Enno isa oli kirjutanud palvekirja Eesti NSV ülemnõukogule, kus ta selgitas, et see väike Luguse jõe vesiveski ei ole tema oma. Komisjon käis kohal, pidas väiteid usutavaks, kuid vastust palvekirjale ei tulnud. Kui pere oli juba veoauto kasti pandud ja Lehtma sadama poole teele saadetud, tuli hommikune post ja sellega kiri Rüütelmannide perele. Mahajääjad avasid kirja ja nende suureks imestuseks oli ülemnõukogu Rüütelmannide pere kulakute nimekirjast maha tõmmanud. Naabrimees läks päästeoperatsioonile, lootes, et neid ei ole veel Lehtma sadamas laevale pandud. Istus hobuse selga, ratsutas Lehtmasse ja torkas ametliku paberi küüditamise pealikule Arnold Merile pihku. Too olevat paberit lugenud ja siis vastanud umbes nii: “No mis siis häda, las käivad Siberis ära, näevad maailma ja tulevad targematena tagasi.” Ja hoolimata sellest, et Rüütelmannid ei olnudki nn kulakud, pandi nende pere Arnold Meri käsul laevale ja saadeti Siberisse.
Mis juhtus Siberis ja kuidas Rüütelmannide pere seal ellu jäi, on aga täiesti omaette jutt.
Ain Einberg
