Harda Roosna Saarele ja saarelt ära on vahel üsna keeruline saada – tormid, jää, kõrge veetase, järjekorrad sadamas – miks te oma perega soetasite suvekodu just siia?
Marina Kaljurand: Sel on pikk ajalugu. Juba kooliajal käisin ma oma klassiga Hiiumaal, Kassaris. Tol ajal oli kolhoos või sovhoos Sõprus ja meie olime nende šeflusalused. Käisime klassiga õunu korjamas. Kallega [abikaasa Kalle Kaljurand – toim] olime me 1983. aastal Hiiumaal Emmastes malevas ja pärast seda ka abiellusime. Seejärel hakkasin käima abikaasaga, kui sündisid lapsed, siis koos lastega. Sisuliselt olen 18. eluaastast või veelgi nooremast east igal suviel Hiiumaal käinud. Mingi hetk leidsime, et jõua enam telgis magada ja vaatame endale mõne ilusa koha Hiiumaal. Ju see kõik samm-sammult läks sinnapoole. Nii et Hiiumaa on meie jaoks väga märgiline ja sümboolne koht. Mul on hea meel, et lastele Hiiumaal meeldib. Jõuga sa ei saa siia tuua, aga lapsed tulevad hea meelega, nii et see koht ei ole mitte ainult minu ja Kalle koht, vaid see on ka nende koht. Muidugi on keeruline siia tulla, eriti praegu, kui lennuk ka ei lenda. Meie kodust siia kodusse tulemine võtab neli ja pool tundi. Kui lennuk veel lendas, siis ma tihti tegin nii, et Kalle sõitis ees ära, mina tulin lennukiga ja ma säästsin niimoodi kolm tundi. Muidugi võtab see aega ja muidugi on sellepärast kahju, et ma ei saa käia nii tihti kui ma tahaksin, aga puhkused veedan ma ikkagi kõik siin.
Millal ja kuidas selle koha leidsite?
Käisime ja otsisime, sõitsime mööda Hiiumaad autoga ringi ja kohe mitu-mitu nädalavahetust. Otsisime, missugune koht meile võiks meeldida. See pidi olema niisugune koht, kus meri on lähedal, aga mitte mere kaldal, et ei oleks liiga palju tuult ja liiga palju tormi, aga meri oleks jalutuskäigu kaugusel. Meile Kallega mõlemale meeldivad kadakad ja heinamaad. Tegelikult selle koha otsimine võttis aega ja koha leidis Kalle üksinda. Kui üks nädalavahetus ei saanud mina temaga kaasa tulla, siis ta heitis sellele kohale pilgu peale ja helistas mulle kohe, et ma ostan selle ära. Mina mõtlesin, et kuidas nii, et see on nii suur raha ja niisugust asja ei saa osta nagu kolme kilo kartuleid – peab ikka vaatama ja mõtlema. Ja Kalle ütles, et siin ei ole midagi vaadata ja mõelda, et see on täpselt see koht, mida me oleme otsinud. Ja kui ta siis koju tuli, siis tal oli kaasas film. Ta oli käinud videokaameraga ringi ja üles filminud maja ja kogu teekonna mereni ja heinamaa ja kadakad ja ranna… Nii et me ostsime selle koha nii, et ma ei olnud seda näinud, aga see oli täpselt õige koht.
Mida te siin tavaliselt teete?
Kogu aeg on mingisugune askeldamine: niidame muru, kui on vähegi ilusad ilmad, käime mere ääres, kui on lapsed siin, siis tuleb kolm korda päevas süüa teha. Kuigi lapsed on täiskasvanud, siis meile meeldib koos kas lõunat või õhtust süüa. Iga õhtu käin ma kindlasti koertega jalutamas. Meil on kuskil kakskümmend sissetöötatud rada, mis on meie lemmikrajad. Me teeme selliseid kolme-, viie-, seitsme-
kilomeetriseid ringe ja siis vaatame kui kell hakkab seitse saama, siis mõlemad koerad istuvad juba reas ja vaatavad, et hakkame minema. Siis vaatame, milline tuju on, mis ringi me täna teeme, kas läheme metsa alla või lihtsalt mööda teed, või sõidame teisele kaldale. Kõik need rajad on erinevad, aga igal õhtul on jalutuskäik.
Millised on saareelu boonused teie pereliikmete jaoks?
Ma arvan, et see on võimalus koos olla, sest kui me oleme Tallinnas, siis ikka tulevad mingisugused segajad vahele, kellele helistab keegi, kellel on kuskil sõbranna, kellelgi midagi muud, aga niipea kui sa praami pealt maha tuled – siin on ajaarvestus teine. Kõik räägivad seda, aga see on nii. Jah, mobiil peab kogu aeg sees olema, teistmoodi ei saagi. Jah, meil on nett ja ma loen oma e-posti iga päev, aga see kõik on hoopis teises rütmis. Lastele ja perele meeldibki see, et me oleme ära eraldatud ja me saame olla koos. Nii et meie Hiiumaa hooaeg hakkab alati lihavõtetega – see on esimene kord kui me kõik siia tuleme. Kõik teavad juba varem ja planeerivad reisi, broneeritakse pileteid, kes tuleb Tartust, kes Tallinnast, kes kuidas, aga kõik saavad kokku. Järgmine kord kui me kõik siin kokku saame, on jaanipäev. Need on kaks päeva, kui kõik tulevad siia kohale. Muul ajal nad teavad, et mina ja Kalle oleme siin nii paljudel nädalavahetustel kui me saame olla. Nad ise käivad siin juba rohkem kui siis kui nad olid hilisteismelised – siis neil oli siin ilmselt natuke igav. Otsiti seiklusi mujalt. Aga nüüd käivad ka Kristjan ja Kaisa, Kristjan koos abikaasa ja Kaisa koos elukaaslasega, järjest rohkem siin. Nii et see on meie suvine keskpunkt, kus kokku saadakse.
Maavanem Riho Rahuoja rõõmustas, et valitsuses on nüüd minister, kes parvlaevaühenduse kitsaskohti omal nahal kogenud ja toetas lisaraha leidmist viimaseks nn Leedo laevade suveks. Kui palju tuli vaeva näha, et mandriinimestest ministrid sellest aru saaks?
Tegelikult pean ausalt ütlema, et majandus- ja kommunikatsiooniministeerium valmistas asja ette ja nad tulid valitsusse faktidega. Nad näitasid konkreetset statistikat Saaremaa kohta ja Hiiumaa kohta. Nägime kui pikad olid eelmisel suvel järjekorrad, kui palju autosid maha jäi, kui paljud inimesed pidid ootama… Lihtsalt numbritega näidati, mis eelmisel aastal toimus ja siis ei olnud sealt raske edasi mõelda, mis sel suvel oleks hakanud toimuma. Arvan, et ministeerium tegi väga hea ettevalmistustöö statistika ja numbritega. Teine pool, mida numbrites nii selgelt ei saanud väljendada, on paratamatu mõju turismile, kohvikutele, turismitaludele jne. Kui inimesel on valida, kas ta seisab järjekorras ja ootab või jääb paarist praamist maha, siis ta ei tule siia. Ta läheb parem mööda maad kuhugi, kuhu ta saab kiiremini ja lihtsamalt ega pea järjekorras ootama. Nii et see ettepanek oli hästi ette valmistatud ja tegelikult meil ei olnudki [valitsuses – toim] suurt vaidlust. Saadi aru, et see suvi tuleb üle elada selliselt, et rentida ajutiselt praam, järgmisel sügisel saavad uued praamid valmis, mis tähendab, et järgmisele hooajale vastu minnes peaks olema liinidel juba täisvõimsus. Muidugi mõjutab ka lendude ärajäämine, aga riigihange käib. Maikuu elame ka kuidagi üle, aga oluline oleks, et lennuliiklus juunikuus taastuks.
