Looduseigatsuse täitmine
Kirjanik Tõnu Õnnepalu kohtas Fred Jüssit Kõrvemaal Jänijõe ääres, millest Jüssi oma raadiosaadetes rääkis. “Ma võisin olla 14aastane,“ meenutab Õnnepalu. Just nendesamade raadiosaadete ja Eesti Looduses ilmunud lugude järgi oligi Õnnepalu Jänijõe äärde sattunud. Jüssiga Jänijõel sillal kohtudes hakkas viimane koolipoisiga rääkima. Õnnepalu tunnistab, et oli sellisest kohtumisest väga erutatud.
“Minu lapsepõlves ja nooruses oli see (Jüssi lood – toim) niivõrd oluline. Ta oli ikkagi väga tähtis kuju minu jaoks,“ tunnistab kirjanik. Ta ütleb, et Jüssi lood olid ühelt poolt täpsed looduse nägemised, teiselt poolt aga õrnad, tundlikud ja poeetilised.
“Kui tema lood Eesti Looduses ilmuma hakkasid, olin koolipoiss. Need olid ikkagi mingis mõttes kirjanduslikud pärlid. Ta oskas väga hästi kirjutada ja just vähesega öelda. Just nii palju kui vaja ja kõik mis ta tahtis, sai ära öeldud,“ meenutab ja tunnustab Õnnepalu Fred Jüssit.
Fred Jüssi õpetas tema meelest inimesi loodust uuel viisil nägema. Vana viis oli see, et inimesed lihtsalt elasid looduse keskel, see oli pigem ja ega suuri sõnu ei tehtud. Tagatipuks mindi linna ära. “Linnaminek oli nagu vabanemine ja siis taheti isegi seda kõike (looduses elamist – toim) unustada. See oli seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel, kui kõik tuli ringiga tagasi. Selgus, et ega see linnavabadus ka nii hea ei ole. Seal on omad hädad,“ arutleb Õnnepalu, et kui taas inimestele looduseigatsus peale tuli, oli Jüssi see, kes suutis loodust panna lühidasse, arusaadavasse, aga ka poeetilisse vormi.
Tõnu Õnnepalu ütleb, et Jüssi oli oma missioonist teadlik ja tal oli väga selge, mida ta teeb. “Tal ei olnud mingit sellist ambitsiooni. Elamine ise oli kõige tähtsam,“ arvab kirjanik, kes isegi sattus Hiiumaale üsna sarnasel moel nagu Jüssi, kelle esimene töökoht oli Emmaste kooli õpetajana. Õnnepalu esimene töö oli Lauka koolis.
Jüssi tähtsus Õnnepalu jaoks jääb viimase sõnul siiski lapsepõlve ja kujunemisaega. Hiljem olid nende kohtumised ja külaskäigud pigem juhuslikku laadi. “Ta ikka aeg-ajalt helistas, kui mingi mõte oli. Kui ta oli minu mingit raamatut lugenud või saadet kuulanud, tahtis arutada,“ räägib Õnnepalu.
Tõnu Õnnepaluga vestles Raul Vinni
***
Kulgemine koos ajaga
Olen temaga kokku puutunud peaasjalikult looduses, põhiliselt laidudel. Minu jaoks on suurem tähendus olnud tema olemisel ja tema sõnadel. Mitte raadiosaated. Mitte fotograafia, mitte salvestatud loodushääled ega mitte raamatud-artiklid. Vaid rahulikud, sügavad, peaaegu jutlustaja sõnad kuskil Saarnaki köögis. „Täna on valgus nii kalk”, nii et ei saagi minna, heita rohu sisse ja pildistada tuderluga kuni loojanguni. Homme on jälle päev ja ehk pilvealune, palju parema valgusega. Kulgemine koos ajaga, koos loodusega. Kas nii saab, kas nii tohib? Mõni saab, vähesed tohivad. Ükskord praami peal, kui kohvikus tagus tümps otse pähe, läks ta teenindaja juurde ja küsis: „Miks te mulle solki pähe kallate?” Aga kas saadi aru? Minu jaoks on ta jäänud kaugemasse, nagu tänapäeval öeldakse, analoog-vahendite aega. Kui märkmeid tehti pliiatsiga kaustikusse, kui pildistati filmile, kui maakaardid olid paberist. Kui kuulati sõnu.
Toomas Kokovkin
***
Lõputu kuulamine
Fred oli oma ütlemistes väga sõnatäpne. Ja mõttetihe. Sestap on tema enese sõnadesse panemine keeruline ülesanne… lisaks on vaja pause. Täis tihedat vaikust. Ise ta ütles, et sõnatäpsuse oli temasse sisse kasvatanud keeletoimetajast Helju. Ju see nii oli.
Kasvasin minagi üles tema loodusjuttude ja -filmide saatel, seega oli ta minu jaoks juba siis väga oluline. Nii oluline, et kui ta 23 aastat tagasi koos Heljuga mu Kadrioru stuudio ukse taga kella lasi ja ma ukse avasin, tardusin esialgu pikkadeks sekunditeks ja jäin talle otsa vaatama. Kuni Fred talle omase kerge irooniaga küsis, et ehk võiks sisse astuda?
Sellest esimesest kohtumisest saati tajusin tema erilist ehedust. Ta ei osanud teeselda. Kui öeldakse, et ta oli põhjalik, siis jah, muidugi. Kuid see põhjalikkus kõiges, ka tunnetes – rõõmus, pettumistes – tundus tema puhul tulevat sügavalt sisemusest, rakutasandilt. Tundlik selle kõige otsesemas tähenduses. Säravast rõõmust kuni kirjelduseni, kuidas tugev solvumine ta ükskord haiglasse viis. Ei midagi pinnapealset.
Esimesel kohtumisel jäi Fred vaatama Valevi väikeseid vitraaže ja ütles lapseliku rõõmuga – „Need on kui liblikatiivad!“. Rääkis seejärel pikalt, kuidas ta oma jalgrattaretkedel Hiiumaal mööda suviseid kruusateid korjas hukkunud liblikate tiibu ja neid lähivõtetega üles pildistas. Tema tõmbas paralleeli klaasi ja looduse vahele ning sellest kasvasid välja meie edasised näitused.
Veel selle aasta kevadel avasid Fred Jüssi ja Kalli Sein Kärdlas ühise näituse. | Kalli Sein
Liblikatiibade ja elu eheduseni jõudsime näitusega „Ehe elu ehe“ 2007.a. Viimaste aastate jooksul enne temaga kohtumist olin elanud läbi mitu kaotust, kaks parimat sõbrannat, lisaks mitu olulist lähedast ja 2006. aastal oli lahkunud ka Fredi kallis kaasa Helju.
„Ehe elu ehe“ sai omamoodi puhastusretkeks, kus Fred rääkis liblikatiibade slaide valides elu haprusest ja looduse ringkäigust. Haaravalt ja ehedalt, nagu ikka – ja mina elasin liblikatiibade ja Fredi juttude taustal välja oma ja tema kaotusevalusid, vormides hapraid klaasehteid lahkunud kaaslastele. Ma ei ole näitusteinimene, kuid need olid väga olulised. Jääbki olulisimaks. Olen Fredile selle retke eest väga tänulik. Ja tema pikkadest vaikimistest ja eemalolekutest tajusin, kuivõrd raske oli tal Helju kaotust taluda.
Ka Fred oskas nende kogemuste-näituste eest tänulik olla.
Ja mina olin alati rõõmus, kui ta sisse astus. Võisin lõputult kuulata. Kuidas jääd pildistada vaid konkreetsel aastaajal, veebruaris, ja ka siis vaid mõnel hetkel, kui valgus on paigas. Kuni maailma muutumiseni, vaikuseni ja viimati jõudsime isegi maagiani. Iga kord, kui ta lahkus, olid minugi väärtushinnangud loksunud õigemasse takti. Kahjuks ei suuda seda kaua säilitada ja nüüd peab ise püüdlema. Raamatuid ja helindeid ju on. Kuid need pole kunagi nii ehe-elavad, kui Fred ise.
Viimati sel suvel, kui Kristiina ta minu juurde KlaasiPanka „hoida“ tõi, nagu me naljatasime – vaatas Fred huviga Kärdla Kultuurikeskuses olnud näituste „Ehe elu ehe vol3“ ja „Jää, jää“ külalisteraamatut. Rõõmustas joonistuste üle ja jäi mõtteis sorima, kes küll mõne postituse taga olla võib. Kõik, kes kirjutasid – Fred oli väga tänulik.
Ma tahaksin uskuda, et ta saab nüüd taas raskusteta udustel rabamaastikel lõputult uidata ja Heljuga samblikust laigulistel rabakividel vaikust kuulata.
Sest siin maailmas on neid võimalusi väga väheseks jäänud.
Ilusaid, tihedat vaikust täis molutamishetki, kallis Fred!
Kalli Sein
***
Mets kiriku asemel
1972. aasta ühel veebruarikuisel päeval seisin Tartu raudteejaama perroonil, et pärast õpinguid selles linnas sõita Hiiumaale oma esimese töökohaga tutvust tegema. Ooteplatvormi teises otsas seisis Fred Jüssi. See oli minu esimene „kokkusaamine“ temaga.
Vaatasin siis teda ja mõtlesin – ehk on see mulle mingi märk, äratundmine, milliseks võiks minugi elutee kujuneda. Ja tõepoolest juhtuski nii, et esimesele kohtumisele järgnes mitukümmend aastat kokkusaamisi ja looduses ringi rändamisi. Eelkõige Hiiumaa laidudel, kuid ka mandrimaa metsades ja rabades. See oli nagu üks suur teelolek paljude meeldejäänud olekute ja peatustega, kus kokku põimusid minevik, olevik ja otsapidi ka tulevik. Tema rahulikkus, filosoofiline üldistusvõime ja sobilikud tarkuseterad aitasid mul nii mõnigi kord reaalse eluga paremini kokku sobituda ja edasi liikuda.
Ükskõik, mis Fredil seljas või käes ka ei olnud, ei puudunud kunagi nende hulgast fotokott. Pildistamine oli talle oluliseks suhtlemise viisiks ümbritseva looduse ja selles toimuvaga.
Kui ilm, aeg ja koht sobisid, siis tegime teinekord lihtsalt pildistamise päeva. Kõik muu võis oodata. Rääkisime vähe ja ajasime mõlemad oma asja. Mulle kui kärsitule inimesele oli rahustav ja õpetlik jälgida tema tegemisi. Näha, kuidas ta vaikselt ja kiirustamata ringi liikus sobivat kaadrit valides. Olgu siis selleks maastik, taim või hoopis samblikega kirjatud rannakivi. Tal ei olnud eesmärgiks lihtsalt üks järjekordne pilt kaasa korjata, vaid soovis teha nii, et pildist saaks PILT. Luuletust ei saa kirjutada ega lugu laulda, kui rütm on paigast ära. Eks see kehtib ka ühe õnnestunud foto puhul. Kui pilt on tasakaalus, siis tekib selle vaatamisel omamoodi rahu ja vaikus. Ja seda kunsti Fred valdas.
Meie kokkusaamiste lahutamatuks osaks olid võimaluse korral õhtune lõkke ääres istumine. Jõime veini, kuulasime metsa hääli, püüdsime mõista inimese olemust ja looduse saladusi. Kord tundsin huvi, kas ta ei karda üksi telgiga metsas ööbida. Fred ütles selle peale, et tema otsest hirmu ei ole kunagi tundnud, kuid ehmatab küll, kui midagi ootamatut juhtub. Mõistsin siis, et mulle ei ole veel üksinduses olemise võlu kohale jõudnud. Harjumiseks kulus pikk rida aastaid, enne kui kuskil kaugel raba- või meresaarel telgis magades oli uni sügavam ja rahulikum kui linnas koduseinte vahel.
Mingil ettearvamata ajal, võttis Fred välja oma suupilli ja hakkas mängima. Olid need improvisatsioonid või ka mingid tuntud-teatud lood, selles ma tavaliselt selgust ei saanud. Aga ilus oli ikka olla, kui pimeduse ja lõkkevalguse kõrvale tekkis uus olemise ruum. Mets oli Fredile, nagu ta ise ütles, kiriku asemel. Lõke sobis altariks ja tulle vaatamisest sai püha olemine. Aga tuld ei tohi sorkida, siis ta solvub, arvas Fred.
Pilt ja sõna. Räägitakse, et üks pilt on tuhat sõna. Kui edasi arutleda, siis tuleb välja, et üks sõna on jällegi tuhat pilti. Taoline sõna ja pildi kooskasutamine oli iseloomulik ja omane Fredi tegemistele, olgu siis selleks mõni mõttelugu ajakirjas või järjekordne raamat. Raadiosaadetes fotot kasutada ei saa. Siin tulid talle abiks paljude aastate jooksul üle Eesti kokku korjatud helipildid. Ise on ta selle ajaperioodi kohta öelnud, et siis ta töötas kõrvadega.
Fredi loodustunnetusest läbi imbunud vaimuvara aitab meil nüüd ja tulevikuski paremini mõista kõike seda, mis meie ümber tegelikult toimub. Ehk aitab see meil, enne kui hilja ei ole, jõuda arusaamiseni, et loodusseadused on need, mis meie elu jäämise või kadumise kohta otsuse langetavad.
Tiit Leito
***
Taasavaldame katkendeid Hiiu Lehes 2. aprillil 2004 ilmunud artiklist, kus Fred Jüssi rääkis giididele oma mõtteid Hiiumaast.
Praegu veel ehk jõuab…
Ühel märtsikuu kolmapäeval näitas kogenud loodusemees Fred Jüssi Hiiumaa giididele oma slaide ja rääkis piltide juurde juttu. Rääkis Hiiumaast ja Hiiumaa loodusest ning tihti, liiga tihti kordus tema jutus sõnapaar „praegu veel“.
Praegu veel saame nautida vaikust ja üksindust. Praegu veel on meil raiumata metsi ja metsavaikust armastavaid linde-loomi. Praegu veel.
Giide on Hiiumaal ehk paarikümne ringis. Igaüks meist, hiidlastest, võiks olla giidiks oma külalistele. Näidata Hiiumaa rikkusi, õpetada, kuidas neid hoida, rääkida sellest, mis sobib ja mis on sobimatu.
Ning, mis kõige tähtsam, mõelda ka ise, mida teha ja kuidas käituda, et elusat vaikust jaguks ka meie lapselastele.
Praegu veel ehk jõuab.
„Te ei saa viia turisti putuka juurde, aga te saate veenda teda, et need rikkused, ma rõhutan – rikkused, millega inimene Hiiumaal kokku puutub; mida ta näeb, on jäämäe pealmine osa. Aga selleks peab olema omal usk ja siis peab ka teadma selle jäämäe veealust osa. Peab olema teadmine, et see vara on kõik siin olemas, selles maastikus ja neis paikades, kus me liigume, mida me põgusalt vaatame.
Ma võin minna mingi seltskonnaga mäe otsa ja näidata sinna eemale, kus sinetab üks laas, ja öelda, et seal laanes elavad karud, hirved, hundid, sokud ja ilvesed, ja kui ma seda tean ja usun, siis see väärtustab ka selle sõidu. See ei tähenda, et ma pean saama neile seda näidata. Kindlasti ta tahab seda selle raha eest saada. Olen sellega kokku puutunud: rootslane tuleb siia ja tahab mind teejuhiks. Ma küsin, et miks sa mind teejuhiks tahad. Vaat, teie olete see mees, kes näitab meile musta toonekurge ja rohuneppi ja metstildrit ja… Inglane ütles mulle veel, et ei tohiks olla üle kahekümne minuti jalgsikäimist, sest need on vanemad inimesed.
Ma võin neile näidata neid paiku, me võime minna kuskile kõrgendikule ja öelda, et näete, seal sinetab silmapiir ja seal on see olemas, millepärast siia tulite, aga mitte nii, et nüüd panen sõrmed suhu ja vilistan ja must toonekurg lendab üle. Niimoodi ei saa. Niimoodi ei ole see võimalik.
Ma tulin ülikoolist 1958. aastal. Valisin töökoha Hiiumaal. Kuna ma ei olnud läänesaartel käinud, siis ma olin väga huvitatud, et sattuda Läänesaartele. Mul oli valida Lauka ja Emmaste vahel. Mõtlesin, et see Lauka kõlab natuke kuidagi nii… ja valisin Emmaste. Läksin Emmastesse tööle, töötasin seal kaks aastat koolis ja sellest ajast olen ma aru saanud, et Hiiumaa on omamoodi mu saatus.
Kui sa siia jala maa peale paned… Ma mäletan muide ka seda, kui ma tulin, kohver näpu otsas, laeva pealt maha ja panin oma jala Hiiumaa pinnale. Siis ma tundsin, et midagi on mu elus muutunud. Aga see oli ainult tunne. See oli impulss. See oli nagu ilmutus. Ja ma ei osanud sellest ilmutusest midagi arvata ja ma olen siiamaani jäänud Hiiumaale käima.
Kui ma tänagi tulen laevalt maha, siis ma tunnen sedasama tunnet. Sellel ei ole päriselt niisugust mõistuslikku seletust. Siin on võib-olla mingisugune saladus peidus. Ma täpselt ei tea.
Aga kui ma neid põhjusi hakkan otsima loogikaga või oma mõistuse, aru varal, siis ma ei tarvitse kuigi kaugele jõuda. Öeldakse, et seal, kus lõpeb aru, algab usk. Nii et – kui te aru varal teatud piirini jõuate, nii nagu mina olen aru varal jõudnud teatud piirini, siis sealt edasi ma ei jõua. Ja kui ma tahan sinna piiri taha pidama jääda oma tarkuses, siis ma võin sinna pidama jääda ja ma ei võida sellega midagi, aga kui ma tahan edasi minna veel sellest piirist, millest mina aru varal üle ei saa.
Kui ma tahan edasi minna, siis ma pean võtma abiks usu. See on nii lihtne. Võib tunduda, et see on märksa keerulisem ja komplitseeritum. Ei ole. See on nii lihtne ja sellepärast raskesti mõistetav. Seda, mis sa usu varal tunnetad või usu varal kogud või koged, seda ei ole aruga üldse võimalik seletada. Need on nagu kaks ise asja.“
/…/
Kui sa tahad midagi uut kogeda, siis vali tuttav tee, sest kui sa aina uusi teid käid, siis sa ju ei tea, mis on muutunud.
/…/
Ma pean praegu silmas inimesi, kes liiguvad vabalt mööda Eestit ringi. Neil on auto. Sellega sõidetakse igale poole. Väga paljudel ei ole endaga midagi peale hakata. Neil on igav ja siis nad hakkavad ajaviiteks kaarte mängima või narkootikume tarvitama või jooma või mingisuguste muude rumalustega tegelema, aga väga paljud hakkavad reisima.
See reisimine ei ole mitte vahend enda rikastamiseks, vaid see reisimine muutub eesmärgiks. Lihtsalt reisida, lihtsalt sõita, ringi käia.
Küsid ta käest pärast, mis ta seal nägi, siis ta ei oska ka seda õieti öelda. Niisugust rahvast on palju.
/…/
Need on luitemännid. Luitemännid on väga toredad männid. Külastan neid. Koputan neid ja kuulan. Istun nendega koos. See on väga kosutav. Olen olnud seal üksinda, seal pole olnud inimesi liikvel ja tänu sellele, et inimesi liikvel ei ole, võime niisugust rada käia. Praegu
veel. Saame suhelda puudega vaikuses ja üksinduses. Praegu veel. See on meditatsioon. Ei ole tarvis pöörduda idamaa poole ja nende süsteemide poole, sest need asjad on meil Eestimaal olemas kõik. Hiiumaast rääkimata.
Kui me otsime vastuseid oma rahva probleemidele, küsimustele, mis meid vaevavad, siis me peame pöörduma oma ajaloo poole. Seal on olemas kõik. Ja kui me otsime vastuseid küsimustele, mis puudutavad meie isiklikku elu ja nendele probleemidele, siis peame vaatama oma lapsepõlve, oma minevikku. Seal on vastused olemas kõikidele meie küsimustele.
/…/
Karvasjalg kakk on Hiiumaa metsades üsna levinud lind. Ta peab elama metsades. Metsa juurdekasv teda ei huvita. Kui metsa juurdekasv võib ületada raiemahu, aga kui see juurdekasv puha kasevõsa on, siis pole sel linnul sest midagi kasu, sest ta on õõnespesitseja ja tüüpilisena ta valib välja musträhni vanad pesaõõnsused.
Ma mäletan, et ma lindistasin kakku Viidumäel. Seal on väga ilus akustika ja sellele maksab ka teinekord tähelepanu pöörata. Las inimesed seisavad metsa all ja kuulavad vaikust. Männimetsa vaikust. Siin on ju veel teid, kus minna läbi kõrge männimetsa ja kõrgete mändide all seista. Kuulata heli, mis on kõrge männimetsa all. Kui te olete õppinud kuulama vaikust, siis see kõlab väga eriliselt.
Ma lindistasin seda lindu Viidumäel ja saatsin tollal salaja inglastele oma lindistuse. Õnnelik selle üle, et nii toreda lindistuse sain saata. Mäletan, et saatsin Soome kaudu ühe lindistuse selle linnu laulust ja vastuseks ma sain: „Fred, kas sa saad meile saata vaikust nende öökullilaulude vahelt? Okasmetsa vaikust.“
Siis ma sain aru, missugune loodusvara võib olla vaikus. Filmide tegemisel ei saa pause täita eimillegagi. See peab olema täidetud vaikusega. Ehtsa, elusa vaikusega, mida lindistada Inglismaal juba ei saa.
Jutu pani kirja Harda Roosna
