On sombune sügishommik, väike kivimaja seisab Emmastes Alexela automaattankla kõrval, Muku Tare viidad mõlemal pool hoonet. Esmapilgul tagasihoidlikust majast ei oskagi midagi oodata.
Taresse sisse astudes kostab leti tagant pipi-patsidega naise sõbralik tervitus: „Tere, mina olen Muku Mutt“.
Muku Tare perenaine Terje Martinson kannab Muti nime uhkusega. Ise ta endale selle võttis.
„See nimi tuli juba aastaid-aastaid tagasi, kui poisid naljatasid, et mutil on täna paha tuju. Ja mulle hakkas see nimi meeldima. Kui Muku on selline ilus, kena ja tore, siis miks ma ei võiks olla Mutt. Ma olen sellega väga harjunud. See on tore sõna ja mulle meeldib,“ meenutab Terje.
Terje teab ise ka, et Muku Mutti peetakse kurjavõitu tegelaseks. Aga tal on sellele ka selgitus: „See sõltub kliendist. Kui inimene on soe ja rõõmus, vastan täpselt samaga. Aga kui astutakse uksest sisse, oksad laiali, siis ei hakka ma teeseldes naeratama.“
Kui Muku on selline ilus, kena ja tore, siis miks ma ei võiks olla Mutt.
Kurja muti kuvandit kinnitab ka leti kohal klaasil rippuv reeglite nimekiri, kus on kirjas, kuidas tares käituma peab. Nimekirjaga pidi olema nii, et kui klient astub sisse ja hakkab reegleid lugema, keerab nii mõnigi selja ja lahkub.
„See näitab, kas on minu inimene või ei ole. Kui ei ole, siis tema koht pole ka siin, midagi pole teha. Mul on õigus oma kliente valida,“ ütleb Terje, et tares on tema reeglid.
Kellel Muku Tare asjade suhtes mõni pretensioon on, võib vajutada leti kõrval asuvat punast nuppu, mis on hiirelõksuga ühendatud. Üsna kindlasti on senised mured kohe meelest läinud.
Punane nupp paneb unustama kõik pretensioonid. | Raul Vinni
Muku Tare on teistmoodi koht kui muud kiirtoidukohad. Väike, kuid soe ja kodune atmosfäär, pehmed diivanid. Laual on nii kommikauss kui huvitavat kohalikku lugemist. Näiteks paarikümne aasta tagused Emmaste valla lehed. Joogikülmik suriseb vaikselt ja seinal, Muku Muti aukirjade kõrval, mängib televiisor.
Muku Tare menüü on klientide nägu. Igal aastal on menüüsse üks burger juurde tulnud ja igal burgeril on oma lugu.
Kui nad aga ütlevad lägaburks, saan ma selle peale väga kurjaks, sest hiiu keeles on läga seasõnnik. Teine sõna, mida ei tohi siin majas kasutada, on putka.
Klassikaline valik on juustuburger. „Kui nad aga ütlevad lägaburks, saan ma selle peale väga kurjaks, sest hiiu keeles on läga seasõnnik. Teine sõna, mida ei tohi siin majas kasutada, on putka,“ ütleb Terje, et ta on väga paljud nende sõnade kasutamise eest tarest välja visanud. Terje kinnitab, et peale seda tullakse ikkagi vabandama, et pole see putka ühti, vaid ikka tare.
Juustuburgeri tegemiseks võtab Mutt külmkapist burgerikuklid, pihvid ja juustu ja paneb mõnekümneks sekundiks mikrolaineahju. Kõik, mis kööginurgas toimub, on kliendile näha.
„Mu köök on selline, et isegi kui oled kliendi peale kuri, ei saa burgeri vahele sülitada,“ ütleb Mutt naljatledes ja paneb soojaks aetud burgerile salatit ja kastet vahele.
Terje on kokku arvutanud, et 15 aasta jooksul peaks ta olema teinud 180 000 burgerit ja hakkinud käsitsi 27 tonni kapsast. Kotlette läheb rohkemgi, sest mõnel burksil on lausa kolm kotletti vahel, mõnel kaks.
Juustuburger on klassikaline valik ja üks esimesi burgereid Muku Tares. | Raul Vinni
„Kui klient ütleb, et tee mulle üks suurem burger, ega ma ei hakka rohkem küsimagi. Kui suurem siis suurem, selline on menüüs olemas,“ räägib Terje ja oh, seda imestust, kui burger lauda tuuakse. “Siis ei osata ette kujutada, et neile antakse 700 grammi näpu vahele, aga nad söövad ära, sest seal on tõesti kõike-kõike head vahel.“
Kõik Muku Tare toit on Eesti tootjatelt ja sügavkülmutatud. Mutt ei küpseta ise mitte ühtegi kotletti, vaid tonnide viisi salatit teeb ise. Viisteist aastat on menüüs olnud üks ja sama pihv.
„Inimesed siiani imestavad, et maitse on ikka täpselt sama. Mitte midagi pole muutunud, nii nagu oli, nii on,“ räägib Terje.
Aga samas saab ka vesihiidlase burksi, kus liha asemel kala. Muku Mutt ütleb, nii mõnigi ei viitsi alati menüüd korralikult lugeda ja küsib „veisehiidlase burksi“. Mutt soovitab siis menüüd uuesti lugeda.
Menüü on klientide nägu. | Raul Vinni
Grillimisele ja gurmeeburgerite tegemisele ta ei mõtlegi. See oleks Muku Tare surm.
„Kui hakkaksin moodsat burgerit tegema, ma jääksin oma klientidest ilma,“ ütleb ta kindlalt. „Praegu saab koolilaps kolme euroga kõhu täis, aga kui hakkaksin midagi grillima-tšillima ja igasuguseid pepperonisid lisama, siis kaotan oma klientuuri. Ja siis ma viskan selle pepperoni jälle prügikasti.“
Muku Tares ei lähe praegu eriti midagi raisku, sest midagi ei visata ära. Kõik läheb kõhtu.
Üks asi, mida Terje oma klientidele vabatahtlikult ei paku, on ketšup. „No miks ma peaks, see toit pole nii paha, et peaks ketšupiga ära peitma,“ ütleb Terje. “Mul on küll ketšup kapis olemas, aga siis peab olema ka äärmuslik olukord, kus ma olen sunnitud seda välja andma.“
Muku Tare hea kliendi meelespea. | Raul Vinni
Üks Muku Tare eripära on see, et seal ei ole WC-d. Kuid Terjel on ka sellele murele lahendus kohe varnast võtta.
„Kui keegi tõesti tahab vetsu minna, siis on olemas Emmaste bussijaam, kiriku metsas on olemas väga hea looduslik koht ja nagu on üks klient öelnud, et no selle peotäie võib ju põõsasse ka viia,“ räägib Terje. „Mu käest on küsitud, et kus sa ise käid. No see pole kellegi asi, kus mina käin,“ naerab ta ja lisab, et klient saab alati ka toidu kaasa osta.
„Kui sa tead, et su põis ei pea, võta toit kaasa,“ soovitab ta.
„See on see hommikukohvi, mis kestab õhtul kaheksani, ütleb Muku Mutt.“ | Raul Vinni
Muku Tare idee sündis Terjel tegelikult unes. Ühel ööl ilmus talle nägemus, et Emmastes ei ole ühtegi burgerikohta. Nimi oli ka kohe unes olemas.
„Hakkasin asja arendama,“ meenutab Terje. „Alguses arvati, et üle kuu aja ma siin vastu ei pea, aga tutkit.“
Muku Mutt ütleb, et tänaseks on väike majake Sõrule viiva tee ääres tema kodu ja ta kavatseb seda pidada, kuni tervist jagub. Võib-olla oleks ta juba ammu burgerid kotti pakkinud, aga noored ei luba. Muku Tarest on saanud kooskäimise koht.
„Kui tulevad pühad, istutakse siin koos ja meenutatakse vanu aegu,“ räägib Terje, et praegu käib tares juba kolmas põlvkond. „Kui enne käis ema oma lapsega, nüüd on laps suureks saanud, et temal on juba laps,“ selgitab Terje, et seda on hästi tore jälgida.
Kell Muku Tare laes. | Raul Vinni
Muku Mutt kinnitab, et hommikul kella seitsmest tuleb ta kindlasti tööle. „Kõik ettevalmistused ja paberitööd tuleb ära teha ja terve pika päeva ainult jooksen ringi,“ räägib ta.
„Kalamehed tulevad juba pool üheksa hommikul. Mõnikord on juba pool üksteist saba ukse taga, aga teinekord alles pool üks, kuidas kunagi,“ ütleb Terje, et kõik küsivad, miks ma kedagi abiks ei võta. „Aga kes peaks sellele tempole vastu? Rendileping on mul veel kaheks aastaks, siis vaatan, mis saab.“
Suvi on Terje sõnul eriti keeruline. „Suvel ma olen robot, siis ma ei naerata, siis ma ei jutusta. Suvel on selline tunne, et ei jaksa enam – enne kui õhtul tagumik voodit puutub, juba magan.“
Mõni küsib, et kaua siin peab käima, et omaks saada. Ütlen, et ikka 15 aastat.
Paar aastat pidas Terje ka Kärdlas burgeritaret, mis töötas laitmatult, kuid nagu paljud ettevõtjad Hiiumaal, seisis ka Terje silmitsi tööjõuprobleemiga. „Ei olnud sellist tööjõudu võtta nagu mina, sest kõige magusamatel aegadel, just suvehooajal, pidi tööl olema.“
Lõpuks otsustas Terje keskenduda ainult oma Emmastes asuvale Muku Tarele. „Ei saanud oma Emmaste rahvast alt vedada,“ räägib ta.
Alates aprillist täidab Muku Tare ka Itella Smartposti pakipunkti rolli. „Kliendid kurtsid tihti, et jälle peab Käinasse pakile järgi minema. Nüüd inimesed saavad oma pakikesed kodu lähedalt kätte,“ ütleb Terje. „Eks näis, mis jõulud toovad ja kui jõuluvanaks ma siin muutun,“ mõtiskleb ta eesootava jõuluaja üle.
Paljud on öelnud, et tänu Muku puule pole nad pimedas puusse sõitnud. | Raul Vinni
„Omasid tuleb hoida,“ ütleb Muku Mutt, et tal on püsiklientidele ehk siis omadele üks kohvi hind, teistele teine.
„Mõni küsib, et kaua siin peab käima, et omaks saada. Ütlen, et ikka 15 aastat,“ naerab Mutt.
Muku Mutt pani mindki püsiklientide nimekirja. Muku Tarest ära minnes andis Muku Mutt kaks punapõskset õuna ja ütles, et võta, ega need pole mürgitatud.
Muku Mutt polegi kongus ninaga nõid, vaid elu näinud südamlik inimene, kes täidab klientide kõhtu ja aitab väikestviisi kaasa sellele, et nad oleksid igatepidi mukud.
Muku Muti lood
Viieteistkümne aastaga on Muku Mutil juhtunud igasugu lugusid, millest ta ikka naljaga läbi tuleb.
Muku Mutt pole tanklatöötaja
Suvel on pikk järjekord ja hästi pikk meesterahvas seisab järjekorras 15–20 minutit, kuni lõpuks jõuab leti äärde.
„Mida teile?“
„20 liitrit bensiini palun.“
„Ma väga vabandan, see on automaattankla.“
„Aa, aga teid oli ka väga hea jälgida.“
Või siis tuli kord kaabu ja ülikonnaga mees taresse ja ütleb „pane jooksma“.
„Kuhu poole?“ küsin ma vastu.
Inimestel on nii kiire, kõik kohad on küll täis silte „Automaattankla“, aga ei – auto seisma, autost välja ja pane aga jooksma.
Seda ma võtan naljaga.
Muku Mutt täidab eritellimusi
Kord tuli tellimus: „Palun ühed friikartulid, aga ärge tehke väga kuumaks.“
Mis ma siis nüüd tegema pean, kas annan otse sügavkülmast?
Või siis, et „Tehke mulle hästi suur burger, aga ärge pange sinna vahele tomatit, sibulat, kapsast, kurki.“
Ma küsisin vastu, et aga mida ma sinna siis vahele panen?
Samas peab burger alati suur olema.
Muku Mutti häiris vaikus
Ühel hommikul tuli kolm autotäit rahvast, keegi ei ütle midagi, seisavad siin ja näitavad näpuga menüüle, mida nad tahavad. Mina võtan tellimused vastu, hakkan süüa tegema ja mõtlen, et mis värk selle vaikusega on. Ma olin ikka väga kuri.
Siis tuli välja, et nad on kurttummad. Mõtlesin nüüd, et mismoodi ma olukorra lahendan. Kuna nad ei kuule ega räägi, läksin menüü juurde, võtsin pastaka ja näitasin toidule, käsi tõusis. Kõik naeratasid ja nii ma nad ära teenindasin. Hiljem kõik tulid ja kallistasid mind. See oli tõsiselt vahva elamus.
Muku Mutt paneb hinge igasse burksi
Lapsevanemad ütlevad, et ära salatit pane, minu laps ei söö.
Ma ikka üritan hästi natuke panna.
Pärast lapsevanem ütleb mulle, et „Issand, mu laps sööb salatit, mis sa küll sinna sisse paned?“
No mis ma panen, hinge panen sinna sisse.
Hästi palju öeldakse, et lapsed muidu ei söö, aga Muku Tares söövad hea meelega.
Mõjub soojalt, kui lapsed mind kallistama tulevad ja hea söögi eest tänavad.
„Aitäh kokale, toit tegi pai mokale.“
„Tädi, ma tahan sind kallistada.“
Kliendid erinevatest riikidest on klaasi alla igasuguseid rahatähti ja münte libistanud. | Raul Vinni
Muku Mutt vaatab maailmaparandust
Kui mul siin tore rahvas sees on ja kõik jutustavad ja naudivad toitu, siis ma istun leti taga, koon sokki ja siis kuulan neid jutte – diskussioonid, väikesed vaidlused. Maailmaparandamine käib siin majas kogu aeg. Ära minnes on kõik jälle õnnelikud.
Kliendid ütlevad, et isegi kui tullakse üksi sööma, ei tunta ennast siin pahasti. Kui oleks suur saal ja üksi, vot siis oleks kõhe tunne. Siin võid üksi süüa, võid kümnekesi süüa – ikka on hea tunne.
Muku Mutt kiidab saarlasi
Saarlasi pean kiitma, ääretult tore rahvas, enne praamile minekut tulevad, söövad kõhu täis ja küsivad, kas me tohime veel natuke aega istuda, meil on praamini veel aega.
Muidugi tohib, peaasi, et rahvas majas on!
Muku Mutt armastab loomi
Ma armastan loomi. Kui näen, et keegi tuleb koeraga, siis esimese asjana annan koerale juua ja mul on ka krõbinad olemas. Kõigepealt ma annan koerale ja siis ma hakkan tegelema teistega, sest kes on loomainimene, see on tore inimene.
Muku Mutt ei salli nõmedusi
Kui küsitakse, et Terje, sul on vist rahvast palju olnud, kunas kaubaauto tuleb, siis ütlen, et homme tuleb. Aga kui küsitakse, et sul külmkapp tühi, kas hakkad uksi kinni panema, siis ütlen, et panen kinni jah. Kui inimene on nõme, siis ma vastan ka nõmedalt. See ei tähenda, et ma olen halb inimene, ma teen oma asja südamega.
Muku Tares läks elekter ära
Oli sügisene aeg, selline periood, mil paljud toidukohad hakkavad juba kinni panema. Ema, isa ja kolm poega astuvad uksest sisse ja poisid hüüavad kohe, et „Issand, kui palju siin on burgereid!“
Isa ütleb, et võtaks ka. Naine aga küsib, et „kas te rizotot ka pakute?“
Ma ütlen, et ei, risotot me ei paku, aga kes pakub, on Sõru kõrts, Kati baar ja Teemaja.
Naine ütleb, et „zelge, lähme ära ziit“ ja läksid minema.
Läks kümme minutit mööda ja vaatan, et tulevad tagasi. „Zõru kõrtz oli kinni.“
Ma vabandan, et ma tõesti ei teadnud ja lapsed siis palusid ema, et võtame burksid. Aga ema vastu, et „ei, ma tahan rizotot“ ja siis isa ütles naisele, et mine siis sinna teise kohta, mida soovitati, me jääme siia. Isa ja lapsed tellisid siis ilusti ära.
Aga see oli selline tore päev, et meile oli tulnud eelnevalt kiri, et kell 13 on elektrikatkestus. Mina sain toidu valmis, panin mehed kõik ilusti sööma, läks mööda viis minutit, naine tagasi: „Zeal ei pakutud rizotot“.
Mehed söövad, näod kõigil hapukooresed ja naine tuleb leti taha: „No ma pean ziiz ziit midagi võtma.“
Samal hetkel käis plinn ja tuba oli pime. Mina tegin leti all jess.
Mul oli siiralt hea meel, et mida küsid, seda saad.
Muku Mutt loeb sõnad peale
Ehitajad, kalamehed, jahimehed, töömehed tulevad lõunale ja nad istuvad siin ja sirutavad selga, vaatavad ETVd, söövad kõhud täis, sirutavad veel selga. Ütlevad aitäh ja lähevad ära. Ma alati loen sõnad peale, et tund aega on ette nähtud lõuna, ei ole nii, et sööd ära ja paned minema. Istu ikka veel natuke!
Muku Muti juurde on alati asja
Kohalikud kliendid on kõik hiidlased. Nädala alguses on põllumehed, kalamehed, jahimehed – kõik selline klientuur. Nädalavahetusel tulevad Kärdla, Kõrgessaare, Suuremõisa ja Käina inimesed. Öeldakse, et kui Muku Taret ei oleks, siis ei oleks Emmastesse asja ka. Nad panevad autod täis ja tulevad suure grupiga sisse. Reedeti käib tore seltskond Kärdlast, teevad ettetellimuse ja tulevad täpselt kellapealt kohale. Ja nii kõik reeded kaheksa aastat järjest. Võibolla reedel ma muidu ei hoiakski üheksani õhtul lahti, aga kuna on nii lahe seltskond, siis olen sunnitud seda tegema. Hästi toredad noored.
Muku Muti eest astutakse välja
Ja kui palju on minu eest välja astutud. Talude päeval mul omad ja suvehiidlased juba istusid toas ja ühtäkki tuli suur mees sisse ja küsis: „Kaua siin aega läheb?“
Ütlesin, et pool tundi kindlasti.
Mees lajatas, et „pange see putka kinni“.
Selle peale minu kliendid võtsid sõna, et oot-oot, siin majas ikka niimoodi ei räägita.
Mees kohkus ära ja saatsin ta minema.
Klient küsis, et mis sul täna mureks on. Ütlesin, et nõme lugu, aga arved vaja ära maksta. Klient lubas õhtul suure kambaga sööma tulla. Kui palju on neid olukordi, kus kliendid on mind välja aidanud. Nad tulevad kasvõi kambaga ja teevad korraliku istumise, et saaksin arved makstud ja Tare püsiks.
Kiidan oma suvehiidlasi, kes on mind soojalt vastu võtnud, tulevad ja kallistavad, kuigi ma võib-olla nime ei tea, aga nägu ikka tean.
Muku Mutil oli maski taga tore
Koroona-aeg mulle väga meeldis, sest minul oli tööd kui palju. Ja maski aeg oli tore aeg. Kui oli mõni kehv klient, siis ma sain seal maski taga omaette sõimata nii, et keegi ei näinud. Ja mul oli maski peal kuri mutt ja teisel maskil oli lahe mutt, siis vastavalt olukorrale vahetasin jälle maski.
