K. Kuris 
K. Kuris Vormsi elektrijaamas oli kaks diiselagregaati traktori S100 mootoritega ja töötasid kolm motoristi, elektrikud, juhataja ja elektrik-kontrolör. Vormsile pidime rikete parandamiseks minema kahe praamiga. Algul mandrile ja siis Rohukülast Vormsile väikese tankipraamiga, millele autoga tihti ei pääsenud. Nii oli Vormsil juhtunud rikke korral meistri naabersaarele saatmine seotud suure ajakaoga.
Talvel, kui jää lubas, sõitsime Vormsile autoga.
1964. aasta talve lõpus vajus Vormsi ja Rohuküla vahel läbi jää võrgurajooni veomasin, autojuht pääses imekombel. Nii valmistasid naabersaare elektrivõrgud Hiiumaa elektrikutele parajat peavalu.
1964. a sügisel lugesin ühest tehnikaajakirjast, et Kuibõševi lennunduse katsetehases ehitatakse kergeid, ühe inimese jaoks mõeldud lennumasinaid, nimeks autožiiro. Olid ka fotod. Autožiiro on kerge lennumasin, mis väliselt sarnaneb helikopteriga, kuid selle tiiviku labasid ei käivita mootor, vaid pealevoolav õhk, mis tekib masina edasiliikumisel. Selleks on lennumasina tagaosas propelleriga mootor nagu lennukil. Õhkutõusmiseks vajab ta ca 100meetrist hoovõturada, maandumiseks umbes 30 meetrit.
Arvasin, et selline masin oleks meie meistrile sobilik Hiiumaa ja Vormsi vahel liikumiseks. Ameerikas muide, olid sellised juba kasutusel. Rääkisin sellest Tammele ja ka tema oli asjast huvitatud.
Kuna saared olid piiritsoon, käisin Hiiumaa piirivalve ülema jutul, et saada teada, kas Vormsile võiks lennata. Selgitasin, et masin on väike, ühekohaline, kõrgele ja kaugele ei lenda. Ta lubas uurida oma ülemustelt. Hiljem teatas, et see on võimalik, kui piirivalve usaldab pilooti ja lennud toimuvad piirivalve loaga. Vestlusest piirivalvega informeerisin ka Tamme.
Novembris Tamm helistas ja teatas, et komandeerib mind Kuibõševi, et telliksin Saarte lektrivõrkudele autožiiro. Novembris lendasingi Kuibõševi vahepeatusega Moskvas. Moskvas käisin autokaupluses ja tegin 2220 rublase ettemaksu ZAZ 965 eest. Sellisest võimalusest olin lugenud ajalehes.
Reis Kuibõševi
Järgmise päeval olin Kuibõševis ja läksin katsetehasesse, mis oli lennukitehase territooriumil. Tehase valvehoonest kaugemale mind ei lastud. Rääkisin valvemeeskonna ülemale enda saabumispõhjusest. Ülemus helistas tehase kontorisse ja sealt tuli minuga rääkima üks insener. Vestlesime ja selgus, et nad alles teevad ettevalmistusi autožiiro väikeseeria tootmiseks ja meid nemad aidata ei saa.
Ta mainis muu seas, et kutsub ühe inseneri, kes äsja tuli tehasesse Harkovist lennundusinstituudist ja tegeleb seal autožiirodega. Tuligi nooremapoolne meesterahvas, kes tutvustas ennast Boris Mõsovina. Rääkis, et juhib noorte inseneride kollektiivi ning nad alustasid autožiirode projekteerimise ja ehitamisega. Ütles, et on nõus ehitama meile autožiiro juhul, kui sõlmime lepingu.
Vestlus lõppes ja ta lubas järgmise aasta alguses mulle helistada, et saada teada meie otsus lepingu kohta.
Autoost möödaminnes
Sama päeva õhtul sõitsin rongiga Moskvasse ning kuna rong Eestisse läks alles järgmise päeva õhtul, tõttasin autokauplusse. Ettemaksu tegemise ajal oli mulle öeldud, et kaupluse lattu on tulemas rongitäis autosid ja need olidki juba kohal. Kaubatundja abiga kirjutasin direktorile avalduse, et soovin auto kohe kätte saada, kuna elan Eestis ühel saarel ja varsti sinna ei pääsegi, kuna jää ei luba praamil liikuda. Peale mõningat vestlust direktoriga kirjutas ta avaldusele lubava resolutsiooni, kaubatundja viis mind laoplatsile, kus seisid äsjasaabunud 300 autot ja lasi mul valida. Valisin valge. Kohalik lukksepp valmistas auto sõiduks ette ja viis selle laoplatsi värava taha. Tankisin paagi täis ja hakkasin uue “maanteemuhuga” sõitma Hiiumaa poole, kohale jõudsin 4. detsembriks. Auto sain väljaspool järjekorda, kuna tollal suhtuti eestlastesse hästi.
Tahaks suuremat!
Rääkisin Tammele, kuidas Kuibõševis läks ja tema soovitas Mõsovi Hiiumaale kutsuda, juba koos lepinguga. Saatsin kirja Mõsovile ja järgmise aasta mais tuligi ta Hiiumaale. Leppisime kokku autžiiro tehnilistes parameetrites ja ehitushinnas. Läbirääkimise tulemustest teatasin
Tammele. Tema kiitis need heaks ja volitas mind lepingule alla kirjutama. Ütles, et ta kindlustab tasumise. Lepingu kaks meie eksemplari saatsin Saaremaale.
Sama aasta septembris tuli Mõsov ootamatult Hiiumaale ning pakkus meile võimalust ehitada suurem ja võimsam autožiiro, millel mootor oleks ees ja sees kohtad kahele reisijale. Rääkis, et nad said Tšehhist väikelennukite mootoreid ja tahaksid ühte kasutada meie tellimuse täitmisel. Mina tema ettepanekuga ei nõustunud, sest masina hind tõusis oluliselt, aga soovitasin tal minna Saaremaale Tamme juurde.
Sellega minu roll autožiiro tellimisel lõppes. Hiljem sain teada, et Saaremaal oli sõlmitud uus leping. 1966. aasta mais Tamm helistas ja teatas, et tema ja ohutustehnika insener Kuris sõidavad autoga Harkovisse. Tahavad ära tuua autožiiro, mis peaks olema valmis ja kutsus, et mina tuleks kaasa.
Autoks oli vana Volga-takso koos juhiga. Harkovisse saabusime kolmanda sõidupäeva hommikul. Peatusime instituudi juures, kus asus katsetsehh. Mina ja Kuris jäime autosse, Tamm läks asja ajama. Umbes kahe tunni möödudes tuli tagasi. Ütles, et masinat talle ei antud, kuna see pole veel päris valmis ning hiljem viiakse see Moskvasse üleliidulisele rahvamajanduse saavutuste näitusele ja sealt saab ta selle kätte. Sellega asjaajamine lõppes.
Jäime pika ninaga
1966. aasta sügisel teatas Tamm, et läheb Moskvasse näitusele meie autožiirot ära tooma. Rohkem ta sellest minuga ei rääkinud, aga hiljem teiste käest kuulsin, et autožiirot talle ei antud, sest see oli registreeritud hoopis Harkovi meeste nimele. Põhjuseks puudulikult koostatud leping.
Nii see lugu lõppeski ja nii me oma lennumasinast ilma jäime, kuigi tööraha 7000 rubla oli makstud. Mulle jäi sellest loost mälestuseks kolm fotot: autožiiro Moskvas näitusel ja kaks fotot meist Maneeži väljakul Moskvas. Samuti ka “maanteemuhk”, mis meie perele rõõmu pakkus.
Hiljem ostsid saarlased Vormsil käimiseks Leningradist vana torpeedokaatri, et saaks operatiivselt saarele, kus nad elektrijaama hoonet rekonstrueerisid.
Rihard Mihelson
Hiiumaa võrgurajooni ülem 1961 aprill–1969 juuni.
