HELJA KAPTEIN Rannarahvas on ikka merel käinud. Kui peres poegi polnud või olid naised-tütred tegusad, läksid nemadki merele võrke nõudma.
Ka praegu on kutseliste rannakalurite hulgas naisi. Veterinaar- ja toiduameti peaspetsialist Tamara Kõllamets ütles, et Hiiumaal on kümmekond naiskalurit. “Mõni on neist aktiivne, teine mitte,” ütles ta.
Kutselise rannakaluri kutsetunnistuse saavad teha ju kõik, kes soovivad, aga kes neist ka merele läheb, selle kohta ametil info puudub. “Näiteks kutselise kaluri tunnistus võib olla, aga luba kala püüda pole taotlenud,” selgitas Kõllamets.
Üks, kes nii võrkude kui mõrraga kalal käib, on Ilmi Aksli, kelle isa Elmar Aksli oli samuti kalur. Tihti võttis ta nii Ilmi kui ka temast paar aastat vanema venna Ivo merele kaasa. “Mind ei sunnitud, merele oli põnev minna,” ütleb Ilmi.
Eriti meeldis talle püüniste väljavõtmine, sest siis tulid merest paati huvitavad kalad. “Võrkude sissepanek nii huvitav ei olnud, aga ka seda tuli teha.”
Kaluripere lõpp?
2013. aastal suri ema Esta Aksli ja see oli ka viimane aasta, kui isa Elmar veel püügipäevikuga merel käis. Kui isa peale ema surma üksi jäi, kolis Ilmi tema juurde.
“Isa tundis, et tema enam ei jaksa ja hakkas oma paate-püüniseid ning ajaloolisi püügiõigusi ära andma – arvas, et tema püügid on püütud,” meenutab tütar. “Olin keset seda protsessi, kus antakse kõik ära ja kaluriperest ei jää midagi järgi.”
Koos elukaaslase Jüri Ausmaa ja venna Ivo Aksliga mõtlesid nad siis, et hakkavad ise merel käima. Kui raske see siis ikka olla saab, lapsepõlves õpitud amet! Oli ju Ivo koos isaga kalastades saanud korraliku kogemuse ja tudengiajal käis ka Ilmi ühe suve koos isaga kalal.
Nii läbisid nad 2013. aastal kutselise kaluri kursused, tegid eksamid ja said tunnistused. Vend hiljem siiski mereleminekust loobus, aga võimalus on tal olemas, kinnitab Ilmi.
“Siis hakkasime pihta, algul võrkudega, siis mõrraga. Isa käis korra ka kaasas, aga tal oli raske juba paati saada.” Edaspidi nägi kalaleminek välja nii, et isa juhendas neid mitu päeva ette. “Isa räägib, mida tuleb kõik tähele panna, sest merel on omad nipid, mida pead teadma, et asi ei läheks käest ära,” selgitab Ilmi.
Midagi ikka saab
Isa õpetas neile ka seda, kuidas püüda põhjaõngedega. Tänu sellele teab Ilmi, et põhjaõngede sisselaskmisel peab kogu aeg olema hästi tähelepanelik ja nobe. “Tuleb jälgida, et õngekonks enne merre sulpsatamist sulle kätte ei läheks – õngenööri kiirelt merre lastes tuleb õng kiiresti vabastada,” selgitab ta.
Tüütu on tema meelest see, et pärast tuleb õngekastid taas korda lappida – istud ja tõstad õngekonksusid ühest kastist teise ja harutad neid üksteise küljest lahti. “Seda tegime lapsena koos vennaga ja vanaema oli abiks,” meenutab ta.
Samas võrgu või õngeliini väljavõtmine füüsiliselt raske pole – tõmbad ju liini, kus järgmine kala on tüki maa tagant, mitte kuhjas külg-külje kõrval.
Osaühingul Kentuki Lõvi ja FIE Elmar Akslil on kahe peale kokku 11 võrguluba. Ja kui võrk juba merre pannakse, siis midagi ikka saab.
“Hädist saaki on küll olnud, näiteks üks kala võrgu peale on väga vähe,” ütleb Ilmi. Kõige suurem saak aga oli paarsada kilo.
Nii jäi mullu oma pere laualt üle müügiks 1,7 tonni kala. Ilmi sõnul on see ühe rannakaluri kohta väga väike kogus.
Õnneks on isa siiani olemas ja teab, kuidas kala merest kätte saada. “Ta elab meie tegemistele kaasa ja silmad säravad juba mereleminekust rääkides,” räägib Ilmi. “Saak polegi nii oluline.”
Kalalkäik kui puhkus
Ilmi ütleb, et merel talle meeldib. Õhtul laseb võrgud sisse ja hommikul tuleb need välja võtta. “Varahommikune meri on võrratu: veelinnud, päikesetõus, meri loksub, see on põnev.”
Ilmi on ka üksinda võrkudega merel käinud, aga see on raske. “Nii võrkude kui mõrraga toimetamine on kaheinimesetöö,” leiab ta. Nii käivad nad enamasti merel koos Jüriga. Vahel on abiks ka pojad Mattias ja Markus, kes samuti maast madalast vanaisa kaasas kalal käinud.
Rannakaluri töö on pigem hobi, palgatööd teeb Ilmi Hiidlaste koostöökogu nõustajana ja Hiiumaa arenduskeskuse ettevõtluskonsultandina. Nii saab ta merele minna nädalavahetustel ja puhkuse ajal, mille ta võtab ikka sügise poole, siis kui kala liigub.
Mereleminek sõltub siiski ka ilmast ja nii ütleb Ilmi Aksli: “Isa käis merel siis, kui ilma oli, mina siis, kui aega ja ilma on.”
Lemmikkala säinas
Enim meeldib Ilmile süüa teha säinast, kuigi teda peetakse väheväärtuslikuks kalaks. Säinast saab teha äkist, kuivatada, hakkliha, millest omakorda kotlette ja pikkpoissi valmistada…
Vahel on säinast nii palju, et ise ei jõua süüa. “Tema realiseerimine on peavalu, sest see kala ei maksa suurt ja pigem tuleb visata ta üle parda tagasi merre,” räägib Ilmi. “Võtame siis nii palju kui parasjagu kulub.”
Kõige eksootilisema kala, tõugja, leidsid nad oma püünistest mullu. Põhiliselt on tõugjast Emajões ja Matsalu kandis. Ilmi lausa uuris kalateadlastelt, kuidas sihuke kala Hiiumaa vetesse sattus. Nood arvasid, et ju oli tormiga Matsalust eksinud ja Jausa lahte sattunud.
Kalu tunneb Ilmi küllalt hästi, aga näiteks ümarmudilat nägi esmakordselt üleeelmisel aastal. Kardetud ümarmudilauputust pole tema meelest tulnud, sest mõrras on neid tavaliselt alla kümne. Ahvenaid puhastades on nad avastanud, et ümarmudil maitseb ahvenale – nende kõhust leiab poolenisti seeditud mudilaid. “Selgub, et mitte ainult ümarmudil ei söö ahvenamarja, vaid ahven maiustab ka ümarmudilaga,” ütleb Ilmi. Siiski oletab ta, et piirkondades, kus ümarmudilat on palju, jääb ilmselt kaotajaks ahven.
HELJA KAPTEIN
