Tee lookles Enklinge männimetsade vahel. Mõnusad metsamaastikud nagu meil veel mõnede aastate eest. Alles tagantjärgi hakkasin mõtlema, et näh, lagelanke polnudki Enklingel kusagil näha.
Väikse kruusatee otsas seisis silt: SIMSTRAND. Ehk siis ujumisrand. See osutus toredaks lahesopiks, kus ümberringi kummumas üles kaljukuplikesed. Veidi jagus siia ka neil saartel üliharuldast liiva. Justkui inimese poolt siia toodud?
Maalilistest kaljukuplikestest mõni paelus kohe oma kirju välimusega. Tumedamal põhjal tihedalt heledamaid laike, kilde, tükke. Milline ehiskivim! Väljanägemiselt tuletas meelde vägagi Kirju Koera maiust. See kivim kannab nimetust aglomeraat ehk lihtsamini öeldes on tegu vulkaanist välja paiskunud purdkivimite setendiga. Väga tähelepanuväärne, et need nii, noh ütleme umbes 1800 miljonit aastat tagasi tekkinud kivimid on nõnda hästi säilinud ega ole järgnenud mäestikutekke käigus moondunud. Samast ajajärgust pärinevad ka Enklinge padilaavad, kuid need jäid mul ehedal kujul siitki leidmata. Kõndisin küll üle kaljumaa neeme vastasküljele välja – ei midagi.
Maastik oli siin muidugi vägev. Kõrge kaljuvall langes järsult pikka kitsasse siselahte, vastasküljel kerkimas samasugune rand. Kepslesin lummatult seal ringi, kuniks siuhti! – ütleme otse maakeeli – perseli käisin ja alla libisesin. Õnneks mitte mere poole – kuis sealt üldse enam välja oleks pääsenud? Erinevalt lubjakivist ei ima need kaljud vett sisse ja kogu vihmavesi nõrgub veel pikalt samblike polstris, tekitades ülilibeda määrdekihi. Edaspidi oskasin olla ettevaatlikum.
Kanarbikuõisi jagus veel ja mõned pohlad olid veel osaliselt valkjad. 10. septembril! Jah, see jahe põhjamaa?
Tagasi ujumisrannas, tutvusin lähemalt ka siinse kaljutaimestikuga. Muidugi kivi-imarad, aga ka justkui aiast eksinud suurt kukeharja (Sedum telephium). Tema on Soomes hästi tavaline ja iseloomulik kaljutaim.
Kuid oli veel midagi. Näed, lepa all niiskes kohas oli teda suur haljas puhmik, lagedal kaljudel nad juba kollendasid, ent viljakaunad olid küljes – lood-angervars! Seesama üsna lubjalembene taim, kes Eestis peagu ainult Saaremaa paepealsetel kasvab. Alles suvel sai ta seal lõpuks üles otsitud. Saaristomere saartel ei pea aga angervarre otsimisega vaeva nägema. Ta jääb mitmel pool täitsa suvaliselt ette, nagu hiljem veenduda võisin. Miks sellele lõunapoolse levikuga taimele neil saartel nii väga meeldib, meil Eestis ta aga palju haruldasem on?
