Inimestevahelise eluterve suhtlemise kuldreegel on lihtne. Tuleb lihtsalt rääkida ja vajadusel keskele kokku tulla. Oma nurgas passides ja kramplikult ühest tõest kinni hoides ei jõua pahatihti väga kaugele. Tänases lehes on kaks teemat, mis puudutavad otsesemalt või kaudsemalt osapooltevahelist suhtlemist.
Perearstide erimeelsused tunduvad olevat suisa ületamatud. Osapoolte jutust jääb seegi selgusetuks, et kas ja mis toonil üksteisega räägitud on. Üks ütleb, et pole, teise arvates jälle on.
Loodusega seotud teemadel on ammu teada, et seal on igal ühel oma väga kindel tõde ning keskplatsil tihti kokku ei saada. Näiteks ühelt poolt ütlevad metsaomanikud ja ettevõtjad, et looduskaitsjad on pigem roheterroristid. Teine pool võlgu ei jää ning nende arvates on esimesed saehammastega deemonid, kes kõik puud maha tahaks võtta.
Tänapäeval annab igale erimeelsusele muidugi hoogu juurde see, et sotsiaalmeedias saab öelda seda, mida heaks arvad ning keegi ei vastuta selle eest, kui sõnum lumepallina veerema hakkab ja aina rohkem müra enda külge kleebib.
Hiljuti arutati ühes raadiosaates selle üle, et meie kõige suurem mure ongi meie suured pinged. Pidevalt üksteisega vaieldes ja seletades ei saagi ühiskond enam korralikult toimida.
Aga äkki ikkagi prooviks veelkord. Selgitame, arutame ja püüame mõista.
