Intervjuu riigikogu liikme Andres Ammasega

Riigikogu liige Andres Ammas jälgis neljapäeval Hiiumaa vallavolikogu istungit volikogu esimehe Aivar Viidiku kutsel.
Miks olete täna [21. märtsil] siin, Hiiumaa vallavolikogu istungil?
Riigikogu liige Andres Ammas: Meil tekkis voli­kogu esimehe Aivar Viidikuga sotsiaal­meedias mõtte­vahetus volikogu töö korraldamise üle. Õieti selle üle, kas volikogu põhimäärus võiks ette näha ka arupärimise kui ühe töövormi. Sellest mõttevahetusest tingituna kutsus volikogu esimees mind jälgima ühte voli­kogu istungit, et ma saaksin veenduda, kuidas Hiiumaa uus volikogu töötab. Ma olen talle väga tänulik, et ta kutsus – see oli praegu väga hea kogemus. Ma olen kaks­kümmend aastat olnud Haapsalu linnavolikogu liige ja tundsin täna täitsa reflektoorselt, et iga kord kui volikogu esimees palus hääletada, oleks ma ka tahtnud poolt või vastu hääletama hakata. See oli väga õpetlik kogemus ja tänane istung oli õnneks väga sisuka päevakorraga – aasta kõige tähtsam istung sisuliselt – eelarve vastuvõtmine.
Milline jäi mulje, kas arupärimise võimaluse väljajätmisega on demokraatiat kahjustatud või on volikogu liikmetel siiski piisavalt võimalusi küsimusi küsida?
Selle ühe istungi põhjal, ja ma pole ju kõiki Hiiumaa volikogu dokumente otsast otsani läbi lugenud, ei sobi mandrimehel mingeid lõppjäreldusi teha. Minu kogemuste põhjal on arupärimine ennast õigustanud ka selles mõttes, et sellest jääb jälg järele ja seda võib aastate pärast tarvis olla. Mina pean väga oluliseks, et sellest jääks jälg protokolli juhul, kui ei koostata volikogu stenogrammi või kui ei toimu ülekannet volikogu istungilt. Ja siin on minu meelest Hiiumaa volikogul veel arenguruumi – Haapsalus toimuvad ülekanded juba viisteist aastat ja see on väärtuslik materjal. On oluline, et nii küsimused kui vastused oleks fikseeritud, mitte ainult suulise dialoogi vormis. Ma nägin ja veendusin, et volikogu liikmetel on võimalus vallavalitsuse käest küsida, anti vastuseid – kõik oli tore.
Missugune esmamulje jäi volikogu koalitsioonist, opositsioonist, vallavalitsusest?
Kõik oli nii nagu see on vist alati olnud viimaste aasta­kümnete praktikas ja nii nagu see on igal pool üle Eesti – opositsioon küsib ja kõneleb, koalitsioon enamasti ainult hääletab. Sest koalitsioon on rohkem suhelnud vallavalitsusega, on komisjonides, aga ka komisjonide esimeeste näol juba rohkem vaeva näinud, juba oma küsimustele vastused saanud – nii et see on arusaadav, et istungil on opositsioon aktiivsem. Kui välja jätta päris alguses olnud mõned isiklikud repliigid, mille põhjustest kõrvaltvaataja kuigi palju aru ei saanud, siis oli see teatud kirglikkus ja pühendumine väga sümpaatne.
Kas oli midagi, mis üllatas või äratas huvi?
Ega midagi enneolematut õnneks ei olnud. Esimene vau!-efekt oli see, et kõik kakskümmend kolm voli­kogu liiget olid alguses kohal, pärast küll üks lahkus.
Mida riigikogu liikmena arvate Hiiumaa spordikeskuse projekteerimise teemast – kas on mõtet teha eeltööd ja püüda see riigieelarve rahastus­strateegiasse saada või on pigem õigus opositsioonil, kes ütleb, et pole mõtet õhu peale unistusi ehitada?
Siin ma nõustun pigem täna kõlanud opositsiooni liidri Tarmo Männi sõnavõtuga. Minu meelest ta kirjeldas seda, kuidas riigieelarve strateegia riigikogus sünnib ja kuidas sedalaadi väga suured otsused sünnivad, täpselt ja adekvaatselt. See ei pruugi kärsitutele Hiiumaa spordihuvilistele olla just hea uudis, aga need asjad ei käi nii kiiresti nagu tahaks. Mul on väga raske aru saada, kas on üldse šansse, et see praegu kuidagi riigieelarve strateegiasse läheks. See saab juhtuda, valitsus võib kõike, aga selleks peab olema kas mingi väga suur poliitiline kokkulepe kusagil telgitagustes, mida ma ei tea, või väga paljude soodsate asjaolude kokkusattumine. Riigieel­arve strateegia kokku­panek ei tule valitsusele kerge. On eri elukutsete esindajate poolt suur surve palga­tõusuks. Tahtmine anda veel enne riigikogu valimisi lubadusi mitmele olulisele grupile, kasvõi pensionäridele suureks pensionitõusuks, on suur. Saada sinna kasvõi seitse-kaheksa miljonit eurot Hiiumaa jaoks ei pruugi olla lihtne ülesanne, aga kindlasti mitte võimatu. Rõhutan veelkord, kui selleks on mingi erakonna poliitiline tahe. Kas see on? Mina seda täna ei tea.
Hiidlaste lootus põhineb ka sellel, et Hiiu maakond on ainuke, kus kaasaegne spordi­keskus puudub. Kas see on piisav argument?
Siin ei ole midagi rääkida, see on vajalik ja see on teada vist juba aastakümneid. Olen seda Hiiumaa inimeste käest kuulnud, saanud aru Hiiu Lehte jälgides, aga ma olen ka aru saanud, et siin on, mille üle vaielda, kui ma mõtlen möödunudnädalasele diskussioonile. Eks need asjad tuleb veel läbi vaielda, aga tibakene rabistamise moodi see näib kõrvalt vaadates. Kas see on põhjendatud – ma ei oska öelda.
Mida arvavad riigikogu liikmed sellest, et Hiiumaa vald ja Saaremaa vald tahavad saada parvlaevateenuse lepingu­partneriks? Vastust sellele pöördumisele on oodatud ligi kolm kuud.
See, et ministeerium ja riigikogu majanduskomisjon ei ole hiidlaste kirjale ligi kolme kuu jooksul vastanud mitte silpigi, oli tänases volikogus kuuldust kõige üllatavam – tõeline pommuudis ja väga piinlik uudis! Mul on isegi raske uskuda, et nii eba­korrektset asjaajamist endale lubatakse. Minu meelest ei ole siin tegemist koalitsiooni ja opositsiooni traditsioonilise vastas­seisuga, vaid see on natuke nagu keskvõimu ja kohaliku võimu vastutuste küsimus ja loomulikult keskvõim ei taha midagi oma käest ära anda. Nüüd, kui nii Hiiumaal kui Saaremaal on üks suur omavalitsus, on olukord täiesti uus ja see partnerlus oleks ju võimalik ja üsna selge. Võib-olla partnerlus varasema omavalitsusliiduga poleks olnud nii selge, aga praegu on võimalus selliseks partnerluseks olemas. See on lihtsalt arusaamatu. Arvan, et siin ei ole mingeid poliitilisi põhjusi, lihtsalt mõne enesekeskse ja mugava ametniku hoiak. Kavatsen sel teemal rääkida ka volikogu esimehe ja volikogu liikmetega. Loomulikult olen ma hiidlaste teenistuses nende väheste võimalustega, mis riigikogus ühel opositsioonisaadikul on – esitada arupärimine, esitada infotunnis ministrile küsimus, esitada kirjalikke küsimusi. See on võimalik ja praamide asjus olen ma seda paar korda kasutanud. Arvan, et see ei ole päris tühja läinud kuigi tänase [parvlaeva­teemalise – toim] arutelu taustal on mul piinlik sellepärast, mida mulle vastas minister Kristen Michal 2016. aasta sügisel. Ta muidugi siis juba teadis, et lahkub ametist ja ei võtnud seda vastust väga tõsiselt. Michal ütles, et kõik probleemid lahenevad, sest tegemist oli erakorraliste ja kordumatute ilmaoludega ja uute laevade tulekuga kõik laheneb. Nüüdseks on selge, et midagi ei lahenenud. Hea uudis aga on see, et pea­minister Jüri Ratas infotunnis minu küsimusele vastates ütles, et süvendamistööd sel aastal tulevad ja see on kindel. Ja mis oli meeldiv ning teeb peaministrile au – ta vabandas hiidlaste ees segaduste pärast.
Mida sooviksite lisada?
Ma vabandan, et ma ei ole käinud Hiiumaal kohal nii palju, kui ma riigikogu saadikuna oleksin võinud, aga ma olen väga tänulik kahele allikale, kust ma ammutan piisavalt ja üsna täiuslikku informatsiooni. Nendeks on Hiiu Leht, mille järjekindel lugeja ma olen, ja Rinno Lige administreeritud grupp Vaba Hiiumaa Kodanik.