Hea kogemus viis kaitseväkke

Kaitseväelane Taavi Grab (31) täiendas end eelmisel aastal USAs ja veebruaris tuli uudis, et ta ülendati kapteniks.
Kuna Taavi on mu naabripoiss ja kunagine õpilane, hakkas huvitama, kuidas temast üldse sai kaitseväelane ja edukas pealegi. On ju kapten noorem­ohvitseride kõrgeim auaste, järgmine on juba vanem­ohvitseride esimene auaste – major.
Eesti kaitseväes on Taavi teeninud kokku juba kümme ja pool aastat. Sellest ligi aasta ajateenistust ja kolm aastat õppimist Kaitseväe Akadeemias. Lisaks nüüd üle seitsme aasta tööd 1. jalaväebrigaadi Tapa linnakus. Praegu teenib kapten Grab õhutõrjepataljoni koolis kursuseülemana.
“Minu ülesanneteks on valmistada ette erinevaid kursusi ning need õppuritele läbi viia, õppuriteks aga on meie pataljoni erinevate astmete juhid jaoülematest kuni tulevaste erialaohvitserideni – lihtsalt öeldes olen õpetaja nagu mu emagi,” selgitab ta.
Nimelt on Taavi ema Anne-Ly Grab ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja mitmes Hiiumaa koolis, aga on andnud ka kunstiõpetuse tunde.
Ajateenijad muutunud
Kapten Grab ütleb, et ajateenijate suhtumine kaitseväe­teenistusse ei ole kümne aastaga muutunud, küll on natukene muutunud aja­teenijad ise.
“Võrreldes varasemaga omandavad ajateenijad teoreetilisi teadmisi paremini, samas praktiliste oskuste, mis nõuavad ehk tugevamat füüsist ning harjumust olla füüsiliselt aktiivne, omandamine võtab kauem aega. Vastavalt sellele oleme väljaõpet ümber korraldanud – esmalt treenime noorte lihaseid ja vastu­pidavust ning koormust tõstame järk-järgult, et ka nõrgemaid õigele levelile aidata.”
Kindlasti on töö kaitseväes muutnud ka teda ennast. “Enese muutumist on raskem märgata,” jääb Taavi hetkeks mõttesse ja lisab siis: “Arvan, et kindlasti olen palju enesekindlam ja kohuse­tundlikum.”
Kui kedagi huvitab kaitseväelase elukutse ja ta tahaks samuti just selle eriala valida, on kapten Grabi meelest kõige tähtsam, et ta ise sooviks teha just seda tööd: “Kaitseväkke ei sobi inimene, kes valib selle ameti ainult sellepärast, et mingit tööd on ju teha vaja.”
Miks just kaitsevägi?
Juulist 2009 kuni maini 2010 teenis tollal 21aastane Taavi aega Kirde Kaitseringkonna õhutõrjepataljonis Tapal.
“Kõik see on möödunud väga kiiresti ning mäletan oma esimest päeva ajateenistuses nagu oleks see olnud alles eile,” meenutab ta.
“Tol aastal võeti Eestis kasutusele uus õhutõrjerelv Mistral ja mul õnnestus olla esimeste ajateenijate seas, kes seda kasutama õppisid.”
Taavi ütleb, et valis sõjaväelise elukutse mõneti juhuste kokkulangemise tõttu. Suureks eeskujuks olid talle rühmaülemad, kes talle ajateenistuse ajal väga positiivselt silma jäid.
“Enne ajateenistust hakkasin sellele mõtlema ning ajateenistuses olles olin juba kindel, et seon oma tuleviku sellega,” ütleb Taavi.
Ja tunnistab, et alguses ei uskunud väga keegi, et ta oma plaanid ka teoks teeb. “Samas on kõik alati mind toetanud.”
Ka Taavi nüüdseks meie seast lahkunud vanaisa Ago Holtsmann, kes jõudis leitnandi auastmeni, oli kaitseväelane. Üks Eesti kaitseväe taastaja 90ndatel ja aastaid tollase Hiiumaa riigikaitseosakonna ülem.
“Kahjuks olin tema kaitseväes töötamise ajal ise veel liialt noor, et täpselt aru saada, mida ta teeb või on teinud, nüüd vanemana olen teada saanud, et ta saatis korda päris palju ning osales meie riigi algusaastatel väga paljude tähtsate otsuste vastuvõtmisel.”

Väärtuslik kogemus Ameerikast
Eelmisel aastal õppisid USAs, millise eriala omandasid?
Kapten Taavi Grab: Kursus kestis kokku pool aastat ja omandasin õhutõrjeeriala ohvitseride väljaõppe teise taseme. USAs viiakse seda kursust läbi igal aastal ning õppima kutsutakse oma liitlasi ja partnereid.
Milline kogemus see oli – mis on seal teistmoodi?
Tegemist oli suurepärase kursusega, kuna sellest võtab osa õppureid üle maailma. Näha, kuidas teistes riikides asjad toimivad ning võrrelda seda enda kogemustega, on äärmiselt arendav. Erinevusi välja tuues jäi just silma selle riigi tohutu sõjaväeline kultuur – see on väga oluline osa sealsest ühiskonnast.
Väidetavalt peetakse USAs sõjaväelastest väga lugu – kas kogesid seda?
Reisi vältel kandsin vormi, mistõttu oli teistele arusaadav, et tegemist on kaitseväelasega. Esimene inimene, kes mulle Dallase lennujaamas vastu tuli, tänas mind teenistuse eest. See oli väga üllatav ning ma ei osanud kuidagi reageerida. Eestis sellist asja ei ole juhtunud.
Kas ka Eestis on uhke olla kaitseväelane, kas rahvas toetab oma kaitseväge?
Vabariigi aastapäeva paraad on hea näide, et rahvas on koos meiega.