Midagi on esimeses septembris sellist, mis teeb selle palju rohkem uue aasta alguseks kui esimese jaanuari. Jaanuaris algab küll uus kalendriaasta, aga päriselt ju jätkub lihtsalt talvine elu. Mihklikuus, ühes õppeaasta algusega, muutub aga kogu elurütm.
Uus kooliaasta annab ühtlasi ka päris võimaluse, keerata korraks ette uus, puhas leht. Kirjutada vihikukaanele uus number ja alustada tühjalt kohalt.
“Sel aastal kirjutan algusest lõpuni ilusa käekirjaga!“ või “Sel aastal ei luba rutiinil end murda!“ mõtleb keegi äkki. “Kus ma olin eelmise aasta septembris? Mida olen vahepeal õppinud?“ mõtleb teine. Isegi, kui ta koolis praegu ei käinud. Võibolla sellepärast ongi uue õppeaasta algus hoopis rohkem nagu päris uue aasta algus.
Inimene olla ei ole lihtne. Puhas leht ja puhas hetk võib mõnikord olla parim kingitus. Isegi, kui see kestab vaid hetke. Ühe hetke iga aasta septembris, kuni hakkad uude vihikusse kirjutama ja selgub, et su käekiri on ikka samasugune. Muidugi. Käekirja muutmiseks peab ju harjutama. Vahepeal peab olema hästi aeglane ja kannatlik. Õppimine pole lihtne ja iseenesest see ei juhtu.
Koolid, lasteaiad ja huvikoolid toetavad seda rasket tööd. Ka iga Pythagorase teoreemiga, mille kohta võidakse hiljem kusagil seltskonnas bravuurikalt küsida: “Ei tea, mitu korda elus mul seda kaatetite-ruutude-summa-võrdub-hüpotenuusi-ruuduga teadmist elus tarvis läinud on?!“
Võibolla seda valemit ennast ei läinud, aga lugu inimesest, kes vaatas kolmnurka ja nägi seal süsteemi? Või äkki on elus kasuks tulnud eeskuju kellestki, keda huvitas miski, mis jättis suurema enamuse inimkonnast külmaks?
Haridus on muutunud. Seda kinnitab tänane Hiiumaa gümnaasiumi õpetaja arvamuslugu. Aga see on alati tahtnud inimest toetada. Ning selleks, et haridus saaks seda teha, tuleb seda ka lubada.
