Harku ilmajaama vaatlusväljakul võisime näha ilmasensorit, mis mõõdab seitset tüüpi sademeid ja nähtavuskaugust. Samuti pilvemõõturit. Uduse ilmaga on võimalik silmata selle üles rihtivat laserkiirt, mis ulatub kuni 7,5 km kõrguseni. Ja näitab, kui kõrgel need pilved ikka täpselt on.
Heliograaf aga mõõdab päiksepaiste kestust ja annab ka UV indeksi väärtuse. See kujutab endast klaaskuuli, mille taha lindile kõrvetub jälg. Et oli päikseline päev, tundsime selgesti kõrbelõhna – heliograaf oli tööga ametis!
Sadememõõtjaid on siin mitu. Neist Tretjakovi sadememõõturit peetakse etaloniks. Tõsi, aasta kohta ta siiski sademesummat pisut suurendab, ent sellegipoolest. Tolle plekkanuma põhjast valatakse vesi ümber klaasmõõdikusse. Paraku sadememõõduklaase ei saa enam kusagilt, alles olevaid hoitakse hoolega, on kulla hinnaga. Veel viie aasta eest oli neid Venemaalt võimalik saada, aga siis vaid koos terve suure Tretjakovi mõõtjaga koos. Nii et lõpuks saab sellinegi mõõtmisviis ajalooks?
Uut sadememõõtjat nägime kah, metallist tuulekaitselipakad dekoratiivselt ümber. Sügisel valatakse mõõtjasse tosooli, mis sulatab lume ära, et saaks kätte vee millimeetrites. Mõõdikut tühjendatakse vaid kahel korral aastas.
Talviti mõõdetakse Harkus ka lund. Mõistagi siis, kui seda üldse jagub. Lumepaksuse rekord siin on olnud 60 cm, Eesti rekord aga Tallinnas 1924. aastast: 104 cm.
Nägime ära ka lumekaalu: metallplaatidest ruudu maapinnal.
Harku ilmajaama tunneb juba kaugelt ära suure valge radaripalli järgi. Pallikujuline on seepärast, et radarikiir ei põrkuks vastu nurki. Talvel näeb radar kuni Kärdlani, suvel, kui pilvekiht kõrgemal, märksa kaugemale. Eesti teine radar asub Sürgaveres.
Huvitav teema on vaatluspallide üleslaskmine. Vaatluspall tõuseb 3–4 km kõrgusele. Seda täidetakse nüüd vesinikuga, sest maailma on tabanud heeliumikriis. Suur raadiosond-õhupall läheb õhku tavaliselt öösiti. See viib sondi stratosfääri, kuni 30 km kõrgusele.
Külli näitas meile ka kaarte, kuhu siinsed vaatluspallid on triivinud. Enamasti rohkem idakaarde – sest meil valitsevad ju peamiselt läänekaarte tuuled.
Harku ilmajaama hoone on suur ja uhke, milles töötab… üks inimene. Kuidas nii? Ju siis nii. Majas on paar tuba sisustatud muuseumiks. Eks sealne nõudnuks üsna sama hoolsat üleskribamist, aga… jäi kuidagi ära. Vähemalt tuleb kindlasti mainida suurt vana radari kuulamise “kosmosekeskust”. Õnneks ei ole ei siinsed muuseumitoad ega vaatlusväljak rangelt alaliselt võõrastele suletud, vaid vahel võetakse vastu ka ekskursioone.
