VARESE LOOD
Mu koduämblik sai just nüüd kevade eel talve teise rammusa kõhutäie. Ta elab mu voodi kohal lae all seinanukas tapeedi taga oma pisikeses kodus....
Jugapuude saar Kassari – kõlab nagu väljamõeldis. Esiteks, Kassarit ei loeta enam saareks – olgu sellega kuidas on, aga jugapuud kasvavad Kassaris igatahes. Inimese...
Lehevärviline oktoober kulgeb vääramatult raagumise suunas. Vahtrate kuld ja puna on läbi saamas. Mõni söakam arukask kollendab aga vahel vaat et novembrini. Kuid peale...
Tänavusuvisel orhideelainel tuli vahelduseks meelde siiski ka midagi sootuks erinevat kaeda. Et läheks ja vaataks üle aastate, kuidas käib Kärdla lääneserval koldade käsi. Selgub,...
Kas oled kunagi näinud taime, keda looduses leida on nii keeruline, et isegi täpse kasvukoha teadmine ei pruugi aidata? Üks niisugune haruldus – selaginell...
Mu koduämblik sai just nüüd kevade eel talve teise rammusa kõhutäie. Ta elab mu voodi kohal lae all seinanukas tapeedi taga oma pisikeses kodus....
On lausa imekspandav, kuidas see Nõmba vana rannavall meenutab merelaidu. Eks muiste, nii kolm-neli tuhat aastat tagasi ta seda ju oligi. Nõmba saarelt loodesse...
Oli tunne, et oi, ma sellest jaaniajast Saarnakil kirjutan kokku terve romaani. Või noh, vähemalt kuuenda jutukese kindlasti. Nüüd pliiatsit haarates avastasin aga, et...
Sain alles nüüd talvel tagantjärgi Saarnaki lugusid kirjutades teada sealse veel ühe kohanime: Sarapuuränk. Seal Sääreotsast tulles, kus laid laiemaks kosub. Aga… ei mäleta...
Oma igal Saarnaki käigul, ka kõige põgusamal, olen ikka Pärnamäe rängal ära käinud. Sest see on laiu kõige-kõigem koht. Teist samasugust paika vaevalt kuskil...
Tapio Vares | Hiiu Leht Mis võiks olla veel mõnusam kui jalutuskäik mööda laiu randa, eks ole. Tegelikult see ilus Saarnaki läänerand, mööda kõrgest...
Oli sumekuldne jaanilaupäeva õhtupoolik. Meri sahises taamal Vesiotsa randa. Ja tuul sabises Pärna taluõue saarevõrades. Kuid siis pilvines taas. Valge suveöö hämaruse eel läks...
Mullust suve meenutades tõden ikka taas, et jaaniaeg Saarnakil oli see kõigem. Kuigi hingest kipub aastakümnete kuludes suurem nooruslik kõigest vaimustumine ja romantilisus kaduma,...
Kuues pilt. Ojaküla saar oli kunagi võimas puu. 1970ndate algul 26 meetrit kõrge ja tüveümbermõõt 4,3 meetrit. Paraku murdus ta 1988. aasta 30ndal novembril...
Neljas pilt Ojaküla Põrgukivi oli mu jaoks üllatus. Ei mäletanudki, et ta ikka NII suur on. Esmalt lähenedes üks kuubisein, mis tagantvaates osutus tõsiselt...
Võib-olla on valge tolmpea mu lemmikorhidee. Ühest küljest võiks arvata, et just tema harulduse tõttu. Eesti mandriosas jagub tal vaid paar leidu, peamine kasvupiirkond...