Jälgi meid

VARESE LOOD

Merelaid sisemaal

On lausa imekspandav, kuidas see Nõmba vana rannavall meenutab mere­laidu. Eks muiste, nii kolm-neli tuhat aastat tagasi ta seda ju oligi. Nõmba saarelt loodesse tungiv kivine maasäär, mille mõlemat külge noolis ja kujundas meri. Talvised rüsijääd tõukasid rahne ülespoole kokku, lained kuhjasid paekivi­klibu. Just nõnda nagu tänapäeval näiteks Saarnakil näha saab.
Nüüdseks on see ammune rannamaastik päris Hiiumaa keskele jäänud ja mere­pinnast kahekümne meetri kõrgusele tõusnud. Kuid ikka maalib kujutlus siia ümber merd. Kahel pool lagedana hoitud rohumaad, endised põllud, loovad siia avara raamistuse.
Võib arvata, et saja aasta eest oli see seljandik päris lage, kivine karjamaariba, kus ehk vaid kadakaid leidus. Nüüdseks kasvab kõik metsa. Põhjaosas kõrgub päris korralik männik. Seljandiku keskosa mäletan mõne­kümne aasta eest veel aga üsna noorukeste mändidega. Huvitaval kombel paneb endine rohumaa tükati siiski päris visalt vastu. Nõnda joonistub endiselt välja vana teease ning nurmenukuline edelanõlv laseb vaid harvu mände ning kadakaid sekka sigineda. Kuid eks kunagi saa sellestki mets.
Sel rannavallil kerkib päris mitu suuremõõdulist rändrahnu. Neist silmapaistvaim sääre lõunapoolses osas. Teatud nurga alt paistab see nagu hiiglaslik kivipall. Kas on tema sedasi poollöötsakil püsinud sellest saadik, kui meri samasse loksus? Sest vaevalt inimese ramm temale kuidagi peale hakkas, et miskitpidi liigutada või nihutada.
See on üldse üks kaunis koht, peagu ideaalmaastik mu jaoks. See hiidkivi, lisaks hulk väiksemaid sammaldunud rahne ning aegade jooksul põllult korjatud ja nõlvale kogutud paekivikuhjatised. Naabrusse on kujunenud väike saaremetsatukk. Kõige krooniks muistsel rannal laiutav tammepuu.
See kunagine rannavall on olnud juba aastate eest mu varakevadete meelispaik. Siit sulab lumi sageli väga varakult, sellal kui küla põhjapoolsem nõlv paksus lumes. Siin päiksesoojas peesitades võib teinekord juba veebruarikuus trehvata mõnd üksikut ringi kooserdavat punast täppi – lepatriinut. Tänavu kohtusime esmakordselt ühel märtsialguse päeval.

Veel lugemist:

VARESE LOOD

Vohilaid, minu elu esimene merelaid üldse. Aasta siis oli 1994, kui venna ja sõtsepojaga ühtäkki otsustasime laidu põrutada. Nõmbalt jalgratastega saare idaranda, sealt kuskilt...