Aruselja on üks Kesk-Hiiumaa pärl. Ja “pärli pärliks” on sealne Laevamets. Vahel ma ikka satun sinna. Piisavalt harva, et saaks taas tekkida üllatusmoment selle puistu vägevuse üle. Viimati jõudsin sinna mullu aprillis.
Mets seisab seljandikuribal, millest kagus Loopsoo puisraba, teisal paakspuupadrikune Pihlasoo serv. Nimi Laevamets tähendab, et juba XIX sajandist peale on tegu hoiumetsaga. Algselt laevamastipuude kasvuks, hiljem on saanud sellest n-ö bioloogilisele iseolemisele jäetud kaitseala.
Mets on üpris vana. 1826 märgiti see ära loodustekkelise puistuna. Või kuidagi sedasi. Kuigi kõigest 3. boniteet, on tegu Hiiumaa vägevaima okasmetsaga. Nüüdseks juba umbes kahesaja-aastased ülarindes valitsevad männid (90%) on peagu 30 meetri kõrgused, keskmine rinnasdiameeter 38 cm. Seda veerand sajandi tagustel andmetel. Ju on nüüdseks keskmine number veelgi kosunud. Kuused on 25meetrised.
Teises rindes valdavad 115aastased kuused. Männid kahjuks puuduvad. Nii et ajapikku saab siinsest kord kuusik.
Eriti kontrastne on Loopsoo serv, kus otse suurveepiirilt kerkivad vanade silekorbaste mändide tüved, kõige jämedamatel tüveläbimõõt vaat et üle kahe jala.
Et on kevad käes, siis õitses okaslaane rüpes maapinnal sinililli. Olin just oma retkekaaslastele rääkinud, et punased sinililled on tavalised, ent vat valget olen mina elus trehvanud vaid korra. Seda juba nii ammu kui aastal 1995, kusagil Vahtrepa panga lähistel.
Ja ütle nüüd, nagu tellimise peale kutsuti mind järgmisel hetkel kaema. Jaa, no vahi imelugu: Laevametsas õilmitses valge sinilill! Üksainuke taim, kahe õiega. Abiks igatahes!
Ega oskagi muud tarka siia otsa lisada. Neist kahest valendavast tagasihoidlikust õiest sai mu selle päeva vaat et meeldejäävaim kohtumine. Ega ometi järgmist valgeõielise sinilillega kohtumist tule taas veerand sajandit oodata? Ehk mitte. Nüüd on koht Laevametsas teada. Kui ainult mõni metssiga teda suures hoos üles ei künna…
