Aina intensiivistuva metsaraie keskel on hea näha jäänuklikke vana metsa oaase. Üks selline on Aruselja Laevamets.
Miks “laeva”? Ju võeti või plaaniti sealt kunagi võtta mastimände. Sealsed männid on juba kahesaja-aastased, mõni silekorbane tüvi suisa kahejalase* läbimõõduga. Kahekümne aasta taguste takseerandmete järgi ulatusid nad tollal suisa 28 m kõrguseni. Kusjuures paik pole teab mis viljakas – tegemist on keskmise ehk kolmanda boniteedi metsaga.
Mis viljakust siin tõesti. On üks liivane seljandik kahe soo vahel. Eriti uhke kontrast avaneb Loopsoo poolsel serval. Siin kulgeks metsatee nagu järve kaldal: tüvesammaste vahelt helendab lagedus. Järsk on sealne paarimeetrise nõlvaku üleminek tõesti. Kõrged männitüved kerkivad otse turbasamblase vööndi servast. Edasi tuleb männijässide hõrendik. Tuul tuhiseb üle avaruse. Kui mitme tuhande aasta eest siin päris järv laiutas? Küllap oli see hoopis merest eraldunud laguun.
Laevamets on hoiumets, mis tähendab, et siin lastakse loodusel omasoodu kesta. Kuid muutused siginevad lõpuks nii või teisiti. Praegusest segametsast saab kunagi arvatavasti kuusik. Sest ülarinde männid uuendust ei anna. Teises rindes valitsevad saja-aastased kuused. Aga kas tuleb puhtkuusik või sekka midagi muud ka? Pinnas pole siin siiski ainult liiv, nagu tõendavad alustaimestiku maikellukesed, kuutõverohud ja sinililled. Põhja pool lisanduvad sarapuud, noored tammed ja vaher. Eks nood ole Aruselja talupuude seemneist siia siginenud.
Enim rõõmu teevad sedakorda aga hoopis maitsvad tegelased. Näed, kolm sirmikuratast! Loopsu serval veel kolm. Tubliks õhtusöögiks piisab. Muna, see klassikaline sirmikuomleti osis, kodus küll hetkel puudub, ent hea sepikupealse saab ka sirmikut, sibulat, tomatit ja kurki kokku praadides. Pisut piprasegu kah otsa ja – nämm.
*inglise jalg võrdub u 30 cm
