Tapio Vares | Hiiu Leht Mis võiks olla veel mõnusam kui jalutuskäik mööda laiu randa, eks ole. Tegelikult see ilus Saarnaki läänerand, mööda kõrgest Kaseaia metsast, võttis tükati päris koperdama.Ei mäletagi, et siin nõnda jalgumurdvalt kivitükiline on. Eredalt meenusid rännakud Kreeta saarel. Seal hakkasin nädalateviisi ringi trampinult tundma, et liiga palju kive, ma vist ikka enam väga ei armastagi kive…
Noh, Saarnaki nõnda hull muidugi pole. Ja pealegi jõudsime juba laiu lõunaossa, kus maa hakkab pikaks poolsaareks ahenema. Siin on tublisti mände ja kadakavõserikku raadatud, karjamaad taastatud. Maastikuliselt ja asendilt justkui Abruka lõunaotsa teisik.
Jaaniaeg laiul on ikka kõikse ilusam aeg. Ja sedasi hooldatult tundub ühe kaunima vaatepildina üldse. Niidu liigendamiseks on alles jäetud piisavalt kadakaid, pihlu ja türnpuid ning lodjapuid. Lodjapuu on me looduse üks kenamaid põõsaid, tuleb tõdeda. Ka tuhkpuuvitsu leidus siin.
Madalrohusel niidul vaheldus mosaiikne taimestik. Pajuvaagid ja valge madara vahulised õietordid, angerpist, suureõiene kellukas, koldrohi, rohekas käokeel ja kes kõik.
Niiskes lohus vaatas vastu omaette maailm – vist annab lubika-pääsusilma koosluse mõõdu välja? Sekka Lääne-Eesti niisketele lubjastele niitudele iseloomulikku vesihaljast tarna. Kõige pärliks selle keskel aga muguljuured. Seda kollakate õitega lemmelille meenutavat orhideed juhtun ma nägema ülimalt harva. Siin nemad nüüd olid. Muguljuur on tegelikult väike ja üsna tagasihoidlik käpaline, siin olid kõige suuremad vaid kuni nelja tolli kõrgused. Miks nad küll aga nõnda armsalt võluvad oskavad olla?
Sinised kiilid peesitasid suurel rahnul. Ronisime selle otsa, peletades nad minema. Siit avanes eriti hea vaade üle roostikulise idaranna. Hanikatsi paistis siit ikka õige lähedal! Kõige oma salumetsa ja roorandadega. Tjah, Hanikatsil peab kivist randa tikutulega taga otsima. Ses mõttes on Saarnaki ikka suurepärane. Oma kaunite kõrgete randadega, mis vahel küll, tõsi, ehk just mitte kõige mugavamad astuda.
Jõudsime Saarnaki lõunatippu, Sääreotsa. Siin avaneb silmale üks piltpostkaardilikum vaade kui teine. Kõik need mürakad rändrahnud, eriti idaservas kubisemas, need üksikud savannilikud puud – mõni pihlakas, eeskätt türnpuud. Üks türnpuu iseäranis laiutav, nagu suur-suur vihmavari või seen.
Kibuvitsapõõsaid ehtis hilistunud roosasid õisi. Kellukad sinasid, hobumadarad kollendasid. Ja näed sa, mu lemmikud linalehised maasapid elavad endiselt siin kivide vahel, särades oma julgelt lillaroosasid õietähne. See väiksevõitu emajuureline armastab kasvada just meie randadel. Ehkki vahel eksib ka sisemaale. Mu keskhiiumaises koduaiaski elab maasappe päris palju. Kuigi hilise viljumise tõttu nõuab nende alleshoidmine parajat tähelepanu. Ei tohi liiga vara maha niita, sest kaheaastase liigina sõltub maasapp pidevalt seemnelise uuenemise võimalusest.
Imestama panid taaskord Sääreotsa paekivikärakad. Pealtnäha kui ehtsad dolokiviplokid. Eks liustikujää ole need põhjapoolt lahti murdnud, siia tarinud ja hiljem rüsijää maismaale tõuganud. Raikküla lade või pigem Juuru lade? Kas ikka dolomiit või lihtsalt lubjakivi? Oh need küsimused, ilma vastusteta.
Aga hüva, olgu kuis on. Kindel oli, et Sääreotsas me viibisime. Lastes silmil uidelda ümbritseval merel, Hanikatsi ja Muhu rannani välja. Peatudes siinseil kivikamakail, maasappidel ja türnpuudel. Lõpuks aga lihtsalt kõikeunustavalt rannal lebades, peened kivikesed läbi sõrmede voolamas. Aeg kaotas mõneks viivuks oma tähenduse. Selliseid hetki on vahepeal väga-väga vaja…
